Peale laupäeva, peale pühapäeva olid mu jalad päris paksud ja nagu ikka kondid-luud valutavad. Keegi ei mõista, kui räägin oma kondi valudest, kuid nii on ja raske isegi arstile selgeks teha, mis moodi nad siis valutavad. Hommikul ärgates on sõrmed krõnksus ja krampis, et neid sirgeks saada läheb ikka mitu tundi ja kui üritan liigutada ongi mega kõva valu. Samamoodi varvastest, talla all ja sääremarjas.

Pühapäeva õhtul leotasin oma jalgu jäises vees, hiljem tegin sama ka kätega. Eesmärk oli sõrmus ära saada. Tund aega....ja ei midagi. Ma tõmbasin, sikutasin sõrmust kuni lõpus oli sõrm nii marraskil, et seep ajas juba kipitama, jätsin pooleli.

Esmaspäeva hommikul üles ärgates tahtsin sooja ilmaga jalutama minna, aga eiii, kui on nii valus astuda, siis kuhu ma lähen? Seega olin ma nii kurb, kuna mõtlesin, et terve päev istun jälle toas, midagi teha ei ole, peale leiva ja küpsiste küpsetamise. Istusin natuke hommikul arvutis ja siis mõtlesin, et aitab, lähen jälle arsti juurde. Ma lihtsalt ei mõista, et kui on nii raske, siis arstid peavad ju midagi tegema. Siiani olen ikka koguaeg öelnud arstile, Kõik on korras, pole midagi, ju kõik on rasedusest jne....Läksin ravi tänavale ja kohe seal registratuuris seisis arst ja küsis, mis viga. Pandi juhtmed külge, kontrolliti lapse tegevust 20 minutit, mõõdeti vererõhku, tegin uriiniproovi ja vereanalüüsid. Paluti vastuseid ootama jääda. Siis kutsuti tagasi verd andma ja ootasin edasi...Oootasin, ootasin, ootasin, kuni arst kutsus enda juurde. Näitas seal tulemusi, mis mulle muidugi midagi ei öelnud, aga ütles, et beebiga kõik korras, ta tunneb hästi, temal on kõik olemas, aga igaksjuhuks saadeti ka neljapäeval ultrahelisse. Nii, lõpuks jõuti jutuga sinnani, et mul on maksa näitajad korrast ära, rääkimata hemoglobiinist. Selleks, et paraneda määrati jälle rohud ja uskuge või mitte, ma ei taha neid võtma hakata. Igakord, kui käin arstil, antakse uued rohud. Vesteldes küsis arst, et kas nahk ka väga hullult sügeleb, sellepeale ma kohe jaajahhh, see jäi mul mainimata, see oli nagu kõige väiksem asi millest rääkida, peale hapniku puuduse, valude või mis iganes olen ma kurtnud....Arst ütles, et sellest oleks pidanud alustama ja saatis uuesti vereanlüüsi tegema. Üldjuhul ma veel ei tea, mis saab, aga homme ja ülehomme on arst ja järgmine nädal kordan kõiki analüüse uuesti ning siis pannakse lõplik diagnoos. Aga mul on heameel, et tital hästi:) ja loodan, et kõik vaevused lähevad maikuu jooksul üle:).