Eelmine nädalavahetus käisime Karksi-Nuias. Mõtlesin küll, et kas julgen minna, kuid tegelikult on ju veel aega ja ega nii vara ka kutt ei tohiks sündida. Hästi mõnus soe nädalavahetus, sai päikest ja grilli, isegi õlle lonksu:), pühapäeval aga nii palav, et arvatavasti kui poleks rase, oleksin oma esimese selle aastase ujumise teinud. Olen ju selline veidrik, kes jää tükkide vahele ka ujuma läheb, kui temperatuur juba 20le kisub:).
Reede öösel muidugi tekkis mul kohe mingi jama hingamisega, süda lõi mega kiirelt ja ikka väga raske oli. Rahmeldasin voodis ja ei lasknud ka musil magada, lõpuks ajas ta ka oma ema üles ja helistasime öösel arstile. Võtsin südametilku ja jõin suhkruvett ning vahelduva eduga sain magada hommikuni. Hommikul oli sama, kuid õues liikudes ja päikese käes hakkas nii hea, et vaevused ununuesid pea! Muidugi laupäeva hommikuks olid teised mured ka. Jalad olid paistes ja kui ma ise ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest ma olen ennegi käinud erakorralises just oma paistetuse tõttu, siis musi õde oli mures ja arvas, et igaksjuhuks peaks Viljandisse kontrolli minema. Nii sõitsimegi laupäeval Viljandi haiglasse ja seal olid mega toredad arstid. Nad tegid jälle analüüsid ja kontrollisid beebi seisu jne...Vastuses saime, et kõik on korras, nagu ikka!:) Sessuhtes, et mina enam ei muretse ja arsti juurde ka kohe virisema ei lähe, kui midagi viga. Sellest alates on küll jalad nii paksud ikka ja põlvedest alla ikka julmalt valutavad, kuid mis teha!? Aeg ju juba nii nii lähedal.
Et esile kutsuda sünnitust, et mitte mingil juhul aeg üle ei läheks, kõnnin endiselt 9ndale trepist, teen kodus kükke, saunas meeldib käia tunduvalt enam kui talve ajal. Kõik see jama - vaatame, kas annab tulemusi:)!
No comments:
Post a Comment