Dieet!

Igavene jama päevast päeva. Esiteks olen ma nii mega hullult närvis, sest mu Iphonel on mingi tõsine Error ja ma keeldun kasutamast nokiat, motorolat, samsungi - mis iganes telefoni, parem olen ilma. Jah, olengi juba paar nädalat olnud. Olen ka natuke pirtsutanud ja mossitanud nagu väike titt, kes ei saa uut mänguasja. Olgu, igaksjuhuks on mul siiski kaart pandud motorlasse, sest mine tea, millal teemaks läheb.

Ma ei oska siia blogisse hetkel midagi kirjutada. Käin päevast päeva poodides, et osta vajaminevat, otsin näiteks haiglakotti täna hambapasta ja hambaharja valmis. Kõik muu haaran kapist kaasa, ei hakka hommikumantlit ega midagi spetsiaalset ostma, mida muidu ei kasuta. Võibolla peaksin ostma veel paar mugavat pesu, sest Oh, seda ÕUDUST...ma ei arvanud, et rasedusega mu tagumik nii palju juurde võtab, et 36-38 suurusest on saanud rohkem veel kui 42 ja ma ei arvanud, et isegi XL või 42 natuke kitsaks jääb.


Eile otsustasin, et teen nädala kapsasupi dieeti. Suutsin pool päeva vastu pidada, aga jäätise isu on nii suur. Muidugi olen juba jäätist söönud. Kohutav:D. Aga mulle andis kohutavalt palju tuge üks artikkel naisest, kes vihkas rasedust samamoodi nagu mina, kui seda lugesin, tekkis tunne, nagu ise oleks selle kirjutanud. Tema oli kolmandaks kuuks võtnud juurde juba 10 kilo ja lõpuks kaalus tavakaalust 27 kilo rohkem. Lohutuseks nii palju, et peale sünnitust võttis 3 kuuga ilusti kõik alla. Ma nii väga loodan, et olen sama tüüpi. Kui laps käes ja kaal normaalne, siis kuulutan avalikult palju mina juurde võtsin. Eks mul selle kaaluga on jamasti küll... Teeb kurvaks, aga samas ei taha oma kaalu muresid lapse heaolust tähtsamaks seada, kuigi võibolla olen teisiti end vahel väjendanud.

Paar päeva on olnud päris emotsionaalsed, sest oma pikkadest 10 kilomeetristest jalutuskäikudest on saanud healjuhul 500meetrit. Viru keskusesse ja tagasi. Kannan lotendavaid, põlvest väljaveninud adi dressipükse, musi kapist laenatud dressipluuse ja söön jäätist või maasikaid. Olen alati olnud dressikate fänn, sest kui ma lähen kõigest 500 meetrit oma kodust Viru keskusesse maasikaid ostma, siis ma ei pea tegema ei meiki, ei pea panema uhkeid riideid ega midagi muud ilusat, et korraks poes ära käia. Arusaamine on mul siis selline, et kesklinnas elav inimene rikub end ära, sest muutub LIIGA mugavaks. Elaksin Tallinnast eemal, siis ma vist sätiks küll, kui kesklinna liikuma tulen, aga praegu piisab täielikult dressipükstest ja sassis juustest ja hoolimata kesklinnas liikuvate, töötavate inimeste pilkudest, mul on täiega ükskõik.

Aga siiski pole mul ükskõik, et tunnen end nii väsinuna, et ma ei jaksa rohkem jalutada, et kasutan mingit halba telefoni, et mul on "Nii Nii igav". Loen raamatuid, ajakirju, mõtlen äriplaane - aga mitte miski ei pane mind tundma, et olen tegus:S. Uhhhhh....

....ei jaksa oodata enam ........