Wednesday, May 25, 2011
Monday, May 23, 2011
20.mai! 18.25 algus! 24 tundi!
Nii nii, ei teagi, kas peaksin sellest kõigest kirjutama, aga püüan...
Olin neljapäeval 20.mai üksi. Musi pidi jõudma õhtul Leedust ja nii ma hoidsin juba päev enne hinge kinni, et midagi ei hakkaks toimuma. Kuigi sisendasin endale, et saan ka üksi hakkama, siis tegelikult ilma musita poleks 24 tunnist sünnitust üle elanud.
Neljapäeval ma ei tundnud tegelikult midagi. Hoolimata sellest, et teisipäeval vastu kolmapäeva käisime öösel haiglas, sest suured valud olid. Saadeti koju ja paluti valuvaigisteid võtta. Jah, kahjuks teisipäeval asi ei läinud nii nagu lootsin. Pettumus oli suur, kui koju tagasi jõudsin:). Neljapäeval peale kuut õhtul tuli jäätisekokteili ja maasikate isu, hakkasin poodi riietuma, kui äkki keset suurt tuba mööda jalgu midagi alla voolas. See oli küll veider. Kuna seda ei olnud palju, siis mõtlesin küll, et põis vist jamam:D, istusin potil, et aru saada ja siis ka muudkui tuli ja tuli...Seega minu veed ei tulnud ühe korraga ega lahinal vaid tilkusid ikka pikka pikka aega. Aga siis...ei teadnud ju ka, kas peaks kohe minema haiglasse või istuma veel kodus. Närvis ma ei olnud. Naersin pigem suurest rõõmust. Helistasin musile, ütlesin et on minek! Kirjutasin Elerile, Kellyle, et tulge mõneks tunniks minuga, seniks kui musi tagasi minu kõrval. Tütsid jõudsid varsti maja ette, hüppasin taksosse ja sõitsime rõõmsalt Ravi 18. Alguses oli nalja kui palju. Alustades sellest, et kästi mega suur lapp juba pükstesse panna, et aru saada, kas veed veel tilguvad. No ja kui alguses oli nende lappidega nalja kui palju, siis hiljem muutusid need hädavajalikuks. Istusime kolmekesi seal palatis. Palati oli mõnus, seal oli igast vidinaid, millega muidugi alguses oli vaja ka rõvedusi teha. Pukk, mis tundus, et mul küll seda vaja pole, muutus samuti hiljem vajalikuks jne....:) Väga kiirelt hakkasif valud, Musike polnud veel minu juures, kui juba ägisesin. Kell võis olla 10 ajal õhtul, kui valud hakkasid. Musi tulekuks vist olin valudes juba tund ja minu vahtkond vahetus. Tütsid läksid, musi jäi:). Valud olid väljakannatamatud juba öösel ühe ajal. Tegime otsuse, et tehakse epiduraalanesteesia. Nii palju olen kuulnud tüsistustest, kuid otsustasin juba enne sünnitust, et kui vaja, siis tuleb teha ja nii oligi. Aga peagi öösel tundsin, et seljaalune märg, musi nägi vereplekke, rääkisime arstile, öeldi, et higi. Aga, mis higi???? Mu valud ei läinud vähemaks vaid pigem suuremaks, mu seljaalune oli märg, seega kõik see, mis mulle sisse süstiti iga natukese aja möödudes, tuli kusagilt välja. Hommikul pakuti naerugaasi, mis leevendas rohkem, kui see "ELUOHTLIK" süst selga. Ma ulgusin nagu hunt. Terve aeg uuu - uuuu-uuu, niimoodi ikka kõik see aeg, vahepeal peale ulgumise muidugi möirgasin nagu lõvi, seepeale arstid jooksid kokku jälle:). Musi on maailmaparim, ta lihtsalt kannast minuga koos ja aitas mind nii palju kui sai. Ta oli mulle lt rohkem toeks kui ükskõik mis arst. Kui oli vaja kusagilt puhastada, polnud arste kusagil ja siis oli musi, mõtlesin küll vahepeal, et milleks need õed...mingi aeg muidugi nendest valudest läks süda pahaks, ooksendasin ikka mitu ämbritäit rohelist möga. Hommikul läks musi ja õiendas nendega, et rohkem mulle seda värkie i süstitaks, kuna see ju tilgub mööda selga alla ja ei lähe sinna, kus vaja. Mina ka ei lubanud enne süstida, kui tuleb narkoosi arst. Tuligi, tegi lahti, pani uuesti, süstis uue koguse ja kohe mõjus. Asi hakkas tööle. Emakas avanes ja hakkas pihta. Oo, peale nii pikka, valulist, nutust ööd, läks asi veel hullemaks ja mul puudus energia ja tahtmise mõistmaks seda, et viimased pingutused ja kõik on läbi. Järsku said arstid ka aru, et nii ei saa, terve palat oli täis inimesi. Musi surus üht jalga, üks arst teist, kolmas lõikas, neljas tiris pumbaga last välja, mina lihtsalt karjusin ja kuulsin läbi nõrkushoogude ainult "Pressi nüüd, Pressi nüüd, enam ei saa alla anda, lapse pea on väljas, pressi, ära anna alla", ühesõnaga oli mul silmeeest must ja ainuke, mida suutsin öelda "ma ei jõua enam, mu süda on raske ja silme eest must". Järsku pisteti üleni sinine beebi kõhule, ehmusin ja kiirelt võeti, viidi intensiivi. Minul tuli energia hetkeks tagasi. Energiat oli nii kauaks, kui tekkis järgmine probleem, platsenta ei tule ja on emaka seina vastus kinni. Appi tõttas narkoosi arst, kes pani mind magama, arst võttis käega selle välja. Minu kannatused ei olnud lõppenud. Ärkasin narkoosist varem, kui oleks pidanud ehk õmbluse alguses. Kõik lihtsalt vaatasid mind suu ammuli, et mis nüüd...juba ärkas...APPPI.
Aga no mul oli juba täiesti suva. Ma ei tundnud enam midagi, las õmblevad...
Ehk täpselt 18.30 reedel 20.05, sai 24 tundi kõigest ja mind viidi lapse juurde korraks ja siis palatisse magama.
Pool 12 õhtul teavitati mind, et beebiga on kõik ok ja küsiti, kas olen valmis ta enda juurde võtma. See võis tunduda isekas, aga peale nii suurt jura, ma ei jaksanud selle peale mõelda ja palusin hommikuni aega. Muidugi oli mul suur verekaotus, 1 liiter, minu hemoglobiinitase väga madal, huuled lumivalged, wcsse minnes kukkusin vastu seina, kuidas olekski selle beebiga öösel hakkama saanud. Tema ju ka oli nõrk. Ka tema näitajad olid alguses korrast ära, aga kõik need päevad haiglas hoolitseti meie eest hästi ja taastusime kiirelt, kuigi minule taheti vere ülekannet teha ja väga koju mind ei tahetud lasta. Aga tunnen end hästi, muidugi on nõrk, aga tasapisi ju taastun. Ja kodus on parem.
Sünnitusjärgses palatis möödus üsna rahulikult kõik, muidugi suur koduigatsus oli ja emotsioonaalselt olin nõrgem kui füüsiliselt. Ükspäev kui kõik tundus okei, märkasin beebi isutust. Vähe sõi ja mähe oli veidike verine. Rääkisin kohe arstile ja ta ütles, et ta ei saa süüa. Vaatas kohe ta üle ja ütles, et võtab ta kaasa läheb alla lõikama. " Ime pisike väike lõikus", APPI!!!! Mina lihtsalt läksin korraks hulluks, nutsin seal jälle ja ei saanud aru, mis nüüd. Tehti keele alla väike lõige ja selgitati, et seda tehakse paljudele pisikestele. Aga mina?!!!! Mina ju ei teadnud, minu jaoks oli see jälle maailmalõpp. Ma ei suutnud uskuda, et jälle mingi jama...Aga musi oli minuga ja aitas mul kiirelt rahuneda ja peagi oli pisike meiega ja sõi kõhu nii täis.
Peale kõike seda oleme rõõmsad. Eilsest kodus. Ka külalisi on käinud.
Ah jaaa, panen pilte hiljem....
Eile oli üllatus suur, kui koju tulin. Suured sinised õhupallid igalpool, toad korras, aknad pestud, valged lemmikroosid laual, suur mängukaru tita voodis. Tänan Elerit, Kellyt ja otseloomikult minu kõige kallimat, kes olid mulle suureks toeks ja loodan "sellele suurele toetusele" ka edaspidi:)
Olin neljapäeval 20.mai üksi. Musi pidi jõudma õhtul Leedust ja nii ma hoidsin juba päev enne hinge kinni, et midagi ei hakkaks toimuma. Kuigi sisendasin endale, et saan ka üksi hakkama, siis tegelikult ilma musita poleks 24 tunnist sünnitust üle elanud.
Neljapäeval ma ei tundnud tegelikult midagi. Hoolimata sellest, et teisipäeval vastu kolmapäeva käisime öösel haiglas, sest suured valud olid. Saadeti koju ja paluti valuvaigisteid võtta. Jah, kahjuks teisipäeval asi ei läinud nii nagu lootsin. Pettumus oli suur, kui koju tagasi jõudsin:). Neljapäeval peale kuut õhtul tuli jäätisekokteili ja maasikate isu, hakkasin poodi riietuma, kui äkki keset suurt tuba mööda jalgu midagi alla voolas. See oli küll veider. Kuna seda ei olnud palju, siis mõtlesin küll, et põis vist jamam:D, istusin potil, et aru saada ja siis ka muudkui tuli ja tuli...Seega minu veed ei tulnud ühe korraga ega lahinal vaid tilkusid ikka pikka pikka aega. Aga siis...ei teadnud ju ka, kas peaks kohe minema haiglasse või istuma veel kodus. Närvis ma ei olnud. Naersin pigem suurest rõõmust. Helistasin musile, ütlesin et on minek! Kirjutasin Elerile, Kellyle, et tulge mõneks tunniks minuga, seniks kui musi tagasi minu kõrval. Tütsid jõudsid varsti maja ette, hüppasin taksosse ja sõitsime rõõmsalt Ravi 18. Alguses oli nalja kui palju. Alustades sellest, et kästi mega suur lapp juba pükstesse panna, et aru saada, kas veed veel tilguvad. No ja kui alguses oli nende lappidega nalja kui palju, siis hiljem muutusid need hädavajalikuks. Istusime kolmekesi seal palatis. Palati oli mõnus, seal oli igast vidinaid, millega muidugi alguses oli vaja ka rõvedusi teha. Pukk, mis tundus, et mul küll seda vaja pole, muutus samuti hiljem vajalikuks jne....:) Väga kiirelt hakkasif valud, Musike polnud veel minu juures, kui juba ägisesin. Kell võis olla 10 ajal õhtul, kui valud hakkasid. Musi tulekuks vist olin valudes juba tund ja minu vahtkond vahetus. Tütsid läksid, musi jäi:). Valud olid väljakannatamatud juba öösel ühe ajal. Tegime otsuse, et tehakse epiduraalanesteesia. Nii palju olen kuulnud tüsistustest, kuid otsustasin juba enne sünnitust, et kui vaja, siis tuleb teha ja nii oligi. Aga peagi öösel tundsin, et seljaalune märg, musi nägi vereplekke, rääkisime arstile, öeldi, et higi. Aga, mis higi???? Mu valud ei läinud vähemaks vaid pigem suuremaks, mu seljaalune oli märg, seega kõik see, mis mulle sisse süstiti iga natukese aja möödudes, tuli kusagilt välja. Hommikul pakuti naerugaasi, mis leevendas rohkem, kui see "ELUOHTLIK" süst selga. Ma ulgusin nagu hunt. Terve aeg uuu - uuuu-uuu, niimoodi ikka kõik see aeg, vahepeal peale ulgumise muidugi möirgasin nagu lõvi, seepeale arstid jooksid kokku jälle:). Musi on maailmaparim, ta lihtsalt kannast minuga koos ja aitas mind nii palju kui sai. Ta oli mulle lt rohkem toeks kui ükskõik mis arst. Kui oli vaja kusagilt puhastada, polnud arste kusagil ja siis oli musi, mõtlesin küll vahepeal, et milleks need õed...mingi aeg muidugi nendest valudest läks süda pahaks, ooksendasin ikka mitu ämbritäit rohelist möga. Hommikul läks musi ja õiendas nendega, et rohkem mulle seda värkie i süstitaks, kuna see ju tilgub mööda selga alla ja ei lähe sinna, kus vaja. Mina ka ei lubanud enne süstida, kui tuleb narkoosi arst. Tuligi, tegi lahti, pani uuesti, süstis uue koguse ja kohe mõjus. Asi hakkas tööle. Emakas avanes ja hakkas pihta. Oo, peale nii pikka, valulist, nutust ööd, läks asi veel hullemaks ja mul puudus energia ja tahtmise mõistmaks seda, et viimased pingutused ja kõik on läbi. Järsku said arstid ka aru, et nii ei saa, terve palat oli täis inimesi. Musi surus üht jalga, üks arst teist, kolmas lõikas, neljas tiris pumbaga last välja, mina lihtsalt karjusin ja kuulsin läbi nõrkushoogude ainult "Pressi nüüd, Pressi nüüd, enam ei saa alla anda, lapse pea on väljas, pressi, ära anna alla", ühesõnaga oli mul silmeeest must ja ainuke, mida suutsin öelda "ma ei jõua enam, mu süda on raske ja silme eest must". Järsku pisteti üleni sinine beebi kõhule, ehmusin ja kiirelt võeti, viidi intensiivi. Minul tuli energia hetkeks tagasi. Energiat oli nii kauaks, kui tekkis järgmine probleem, platsenta ei tule ja on emaka seina vastus kinni. Appi tõttas narkoosi arst, kes pani mind magama, arst võttis käega selle välja. Minu kannatused ei olnud lõppenud. Ärkasin narkoosist varem, kui oleks pidanud ehk õmbluse alguses. Kõik lihtsalt vaatasid mind suu ammuli, et mis nüüd...juba ärkas...APPPI.
Aga no mul oli juba täiesti suva. Ma ei tundnud enam midagi, las õmblevad...
Ehk täpselt 18.30 reedel 20.05, sai 24 tundi kõigest ja mind viidi lapse juurde korraks ja siis palatisse magama.
Pool 12 õhtul teavitati mind, et beebiga on kõik ok ja küsiti, kas olen valmis ta enda juurde võtma. See võis tunduda isekas, aga peale nii suurt jura, ma ei jaksanud selle peale mõelda ja palusin hommikuni aega. Muidugi oli mul suur verekaotus, 1 liiter, minu hemoglobiinitase väga madal, huuled lumivalged, wcsse minnes kukkusin vastu seina, kuidas olekski selle beebiga öösel hakkama saanud. Tema ju ka oli nõrk. Ka tema näitajad olid alguses korrast ära, aga kõik need päevad haiglas hoolitseti meie eest hästi ja taastusime kiirelt, kuigi minule taheti vere ülekannet teha ja väga koju mind ei tahetud lasta. Aga tunnen end hästi, muidugi on nõrk, aga tasapisi ju taastun. Ja kodus on parem.
Sünnitusjärgses palatis möödus üsna rahulikult kõik, muidugi suur koduigatsus oli ja emotsioonaalselt olin nõrgem kui füüsiliselt. Ükspäev kui kõik tundus okei, märkasin beebi isutust. Vähe sõi ja mähe oli veidike verine. Rääkisin kohe arstile ja ta ütles, et ta ei saa süüa. Vaatas kohe ta üle ja ütles, et võtab ta kaasa läheb alla lõikama. " Ime pisike väike lõikus", APPI!!!! Mina lihtsalt läksin korraks hulluks, nutsin seal jälle ja ei saanud aru, mis nüüd. Tehti keele alla väike lõige ja selgitati, et seda tehakse paljudele pisikestele. Aga mina?!!!! Mina ju ei teadnud, minu jaoks oli see jälle maailmalõpp. Ma ei suutnud uskuda, et jälle mingi jama...Aga musi oli minuga ja aitas mul kiirelt rahuneda ja peagi oli pisike meiega ja sõi kõhu nii täis.
Peale kõike seda oleme rõõmsad. Eilsest kodus. Ka külalisi on käinud.
Ah jaaa, panen pilte hiljem....
Eile oli üllatus suur, kui koju tulin. Suured sinised õhupallid igalpool, toad korras, aknad pestud, valged lemmikroosid laual, suur mängukaru tita voodis. Tänan Elerit, Kellyt ja otseloomikult minu kõige kallimat, kes olid mulle suureks toeks ja loodan "sellele suurele toetusele" ka edaspidi:)
Wednesday, May 18, 2011
19.mai
Nii, aeg on kenasti üle läinud ja ei mingeid muudatusi. Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva olid väga kõvad valud, aga need olid siis nö valed valud. Kolm-neli tundi kestsid ja ütlesin, et kui need pole need, siis päris valusid mina üle ei ela:D, eks näis! Arst ütles, et beebi on täitsa all, et tuleb kiirelt, kui tulema hakkab, aga jutt või asi....Juba on neljapäev. Täna öösel magasin nagu ingel, ei midagi. Õhtul 10st jäin magama ja nüüd pool kaheksa ärkasin. See ootamine, kodus passimine on nii niii närve sööv.
Tuesday, May 10, 2011
11.mai!
Mitte midagi! Ikka veel kodus. Kolm päeva olen juba rannas päevitanud. Tunnen kadedust, kes nende soojade ilmadega maale, Pärnu, Haapsalu saavad sõita. Nii kaua, kui poisike käes, ei julge kusagile väga minna. Kuigi mega hull energia on tagasi. Muidugi mitte koristamiseks, aga õues olemiseks, käimiseks küll.
Hommikul vara olen õue läinud, tüdrukutega randa, õhtul jalutan palju, käin veel poodides, et osta nipet näpet. Eile mõtlesin küll, et appi, kas selline asi on juhtunud, et trammis kellegil veed ära tuleks? Päris õudne, kui minul tuleks ju...kusagil Viru keskuses!
Igatahes, lähen jälle õue ja ehk täna juhtub midagi.... Ma ei tea küll mida oodata. Hirmsaid valusid ikka ja nii:D...
Hommikul vara olen õue läinud, tüdrukutega randa, õhtul jalutan palju, käin veel poodides, et osta nipet näpet. Eile mõtlesin küll, et appi, kas selline asi on juhtunud, et trammis kellegil veed ära tuleks? Päris õudne, kui minul tuleks ju...kusagil Viru keskuses!
Igatahes, lähen jälle õue ja ehk täna juhtub midagi.... Ma ei tea küll mida oodata. Hirmsaid valusid ikka ja nii:D...
Friday, May 6, 2011
Thursday, May 5, 2011
Ikka veel kodus!
Kujutan ette igasuguseid valusid ja imelike tuikeid, aga eiiii.....Poisike ei taha tulla. Väsimus on suur, näost olen veidike ära, kõik muu on endine. Hirmutatud on mind kõvasti, seega natuke närviline olen selle mineku osas:). Oo need valud....Ma juba ootan. Tahaksin tunda, mis tunne see siis on...
Monday, May 2, 2011
Subscribe to:
Posts (Atom)