See....et....sellest väga negatiivsest hoiakust sain üle, millest mõned ajad tagasi kirjutasin. Sain, mis tahtsin! Õigemini musi ostis uue telefoni:). Enam pole põhjust kurjustamiseks, kõik on jälle ideaalne!

Aeg läheb nii kiirelt!

Eelmine nädalavahetus käisime Karksi-Nuias. Mõtlesin küll, et kas julgen minna, kuid tegelikult on ju veel aega ja ega nii vara ka kutt ei tohiks sündida. Hästi mõnus soe nädalavahetus, sai päikest ja grilli, isegi õlle lonksu:), pühapäeval aga nii palav, et arvatavasti kui poleks rase, oleksin oma esimese selle aastase ujumise teinud. Olen ju selline veidrik, kes jää tükkide vahele ka ujuma läheb, kui temperatuur juba 20le kisub:).

Reede öösel muidugi tekkis mul kohe mingi jama hingamisega, süda lõi mega kiirelt ja ikka väga raske oli. Rahmeldasin voodis ja ei lasknud ka musil magada, lõpuks ajas ta ka oma ema üles ja helistasime öösel arstile. Võtsin südametilku ja jõin suhkruvett ning vahelduva eduga sain magada hommikuni. Hommikul oli sama, kuid õues liikudes ja päikese käes hakkas nii hea, et vaevused ununuesid pea! Muidugi laupäeva hommikuks olid teised mured ka. Jalad olid paistes ja kui ma ise ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest ma olen ennegi käinud erakorralises just oma paistetuse tõttu, siis musi õde oli mures ja arvas, et igaksjuhuks peaks Viljandisse kontrolli minema. Nii sõitsimegi laupäeval Viljandi haiglasse ja seal olid mega toredad arstid. Nad tegid jälle analüüsid ja kontrollisid beebi seisu jne...Vastuses saime, et kõik on korras, nagu ikka!:) Sessuhtes, et mina enam ei muretse ja arsti juurde ka kohe virisema ei lähe, kui midagi viga. Sellest alates on küll jalad nii paksud ikka ja põlvedest alla ikka julmalt valutavad, kuid mis teha!? Aeg ju juba nii nii lähedal.

Et esile kutsuda sünnitust, et mitte mingil juhul aeg üle ei läheks, kõnnin endiselt 9ndale trepist, teen kodus kükke, saunas meeldib käia tunduvalt enam kui talve ajal. Kõik see jama - vaatame, kas annab tulemusi:)!

Keetsin mune, värvisin ilusaks, ostsin häästi palju nartsisse. Oo, kui ilus on kodus, aga ikkagi...tahaks kusagil vaikselt päikse käes mõnuleda.

Eile mõtlesin, et AITAB! Peab titale nime mõtlema... Kõik juba harjunud Edgariga, aga ise ei taha ja algusest peale on nii, et see on lihtsalt hüüdnimeks olnud:). Jaaa äkki minul tuli nimi ja Kelly ütles ühe ja kokku tuligi ideaalne nimi:D. Nüüd on asi kindel. Nimi on olemas ja tita võib sündida!

Nii, tita asjad ilusti sahtlites, kott haiglasse minekuks valmis...ehh hee, tegelikult mitte päris, kott on iseenesest pandud sellisesse kohta, et saab haarata, aga seal on nimekiri juures, mis kotti vaja visata, kui minekuks läheb, ainult tita koju toomise riided, mähkmed on kotis. Tite voodi, käru kõik ootavad....

Koristusega nii palju, et pesu pesemas, tolmud võetud, kapid korras, aga põranda pesuuuuu.....kes küll selle mu eest ära teeks??? Käin poes ja siis vaatan, kas jätan homseks või teen täna:D. Eniveiii, kõike seda peab nagunii sada korda kordama enne kui tita koju toome. Mina lihtsalt loodan, et nüüd on aeg....aga tegelikult on ju aega veel maa ja ilm.

Ärevad ajad!

Jah, ei hakka keerutama, nii negatiivne ei ole ma vist varem olnud. Jaa, täiesti ebanormaalne on, et lasen ennast häirida asjadel, mis ei peaks nii tähtsad olema, aga ometi need asjad häirivad. Olen suutnud hoolimata suurest kurbusest või vihast end tagasi hoida. Viimastel päevadel olen tundnud end nii nii üksikuna ja isegi, kui on võimalus minna välja teed jooma või kooki sööma, siis olen parema meelega istunud kodus. Istun vaikselt diivanil, isegi ei loe raamatut ega vaata telerit, ma lihtsalt olen. Erinevad diivanid ja toolid, erinevad nurgad ja aknaalused on mul kõik läbi istutud:).
Mul ei ole energiat koristamiseks ja isegi mu külmkapp on tühi, sest ma ei jaksa poodi minna. Viimased kaks päeva on veidrad valud kõhus, tita on vaiksemaks jäänud ja kui ta ka liigutab, siis tekitab see ebamugavust, ju siis ruumi on nii vähe. Mõtlen, et eks see aeg on varsti käes! Ja eks seda näha olen, millised on emotsioonid ja tujud siis...

Dieet!

Igavene jama päevast päeva. Esiteks olen ma nii mega hullult närvis, sest mu Iphonel on mingi tõsine Error ja ma keeldun kasutamast nokiat, motorolat, samsungi - mis iganes telefoni, parem olen ilma. Jah, olengi juba paar nädalat olnud. Olen ka natuke pirtsutanud ja mossitanud nagu väike titt, kes ei saa uut mänguasja. Olgu, igaksjuhuks on mul siiski kaart pandud motorlasse, sest mine tea, millal teemaks läheb.

Ma ei oska siia blogisse hetkel midagi kirjutada. Käin päevast päeva poodides, et osta vajaminevat, otsin näiteks haiglakotti täna hambapasta ja hambaharja valmis. Kõik muu haaran kapist kaasa, ei hakka hommikumantlit ega midagi spetsiaalset ostma, mida muidu ei kasuta. Võibolla peaksin ostma veel paar mugavat pesu, sest Oh, seda ÕUDUST...ma ei arvanud, et rasedusega mu tagumik nii palju juurde võtab, et 36-38 suurusest on saanud rohkem veel kui 42 ja ma ei arvanud, et isegi XL või 42 natuke kitsaks jääb.


Eile otsustasin, et teen nädala kapsasupi dieeti. Suutsin pool päeva vastu pidada, aga jäätise isu on nii suur. Muidugi olen juba jäätist söönud. Kohutav:D. Aga mulle andis kohutavalt palju tuge üks artikkel naisest, kes vihkas rasedust samamoodi nagu mina, kui seda lugesin, tekkis tunne, nagu ise oleks selle kirjutanud. Tema oli kolmandaks kuuks võtnud juurde juba 10 kilo ja lõpuks kaalus tavakaalust 27 kilo rohkem. Lohutuseks nii palju, et peale sünnitust võttis 3 kuuga ilusti kõik alla. Ma nii väga loodan, et olen sama tüüpi. Kui laps käes ja kaal normaalne, siis kuulutan avalikult palju mina juurde võtsin. Eks mul selle kaaluga on jamasti küll... Teeb kurvaks, aga samas ei taha oma kaalu muresid lapse heaolust tähtsamaks seada, kuigi võibolla olen teisiti end vahel väjendanud.

Paar päeva on olnud päris emotsionaalsed, sest oma pikkadest 10 kilomeetristest jalutuskäikudest on saanud healjuhul 500meetrit. Viru keskusesse ja tagasi. Kannan lotendavaid, põlvest väljaveninud adi dressipükse, musi kapist laenatud dressipluuse ja söön jäätist või maasikaid. Olen alati olnud dressikate fänn, sest kui ma lähen kõigest 500 meetrit oma kodust Viru keskusesse maasikaid ostma, siis ma ei pea tegema ei meiki, ei pea panema uhkeid riideid ega midagi muud ilusat, et korraks poes ära käia. Arusaamine on mul siis selline, et kesklinnas elav inimene rikub end ära, sest muutub LIIGA mugavaks. Elaksin Tallinnast eemal, siis ma vist sätiks küll, kui kesklinna liikuma tulen, aga praegu piisab täielikult dressipükstest ja sassis juustest ja hoolimata kesklinnas liikuvate, töötavate inimeste pilkudest, mul on täiega ükskõik.

Aga siiski pole mul ükskõik, et tunnen end nii väsinuna, et ma ei jaksa rohkem jalutada, et kasutan mingit halba telefoni, et mul on "Nii Nii igav". Loen raamatuid, ajakirju, mõtlen äriplaane - aga mitte miski ei pane mind tundma, et olen tegus:S. Uhhhhh....

....ei jaksa oodata enam ........

Nädalavahetus maal!

Läksime reedel maale. Kelly, mina, Hans, Allan.
Kui mehed läksid mingit autot vaatama, siis meie jäime tuppa ja nagu ikka meie pere naised, vähe rikutud mõtlemisega, hakkasime rääkima jutte, mis tundusid naljakad ja isegi piinlikud. Ema ütles, et eks igal augul oma punn ja Kelly tundis muret minu alumiste asjade üle ja näitas kätega ette harjutusi, mida peaks tegema nende alumiste lihastega, et need ometi ikka vormis püsiks:D. Hahaha. Nii palju nalja siis...

Käisime Soomaal ja isegi, kui ma väga tahaksin pilte lisada ja näidata, kui vägev seal ikka on, siis SRY, ma ei saa, kuna üks rase ilma meigi ja koduriietega näeb välja nagu tõeline lüpsinaine:).

Aga mis veel, saime käru kätte. Hästi nummi. Ostime poest esimesed pampersid ja veel natuke nipet näpet. Asi läheb järjest tõsisemaks, ikka veel ei saa aru. Vahel ärkan üles, kõik tundub ikka üks igavesti HULL UNI! Võtab aega, et harjuda. Mõnel kindlasti vähem, kui meil, aga saame hakkama.

Täna on jalad paistes, üksi king, tennis, saabas jalga ei lähe. Uskumatu! Rase olla on uhke ja häää.....KARJU APPI, kui HÄÄ!!!!

Pisike pilt!

Peale laupäeva, peale pühapäeva olid mu jalad päris paksud ja nagu ikka kondid-luud valutavad. Keegi ei mõista, kui räägin oma kondi valudest, kuid nii on ja raske isegi arstile selgeks teha, mis moodi nad siis valutavad. Hommikul ärgates on sõrmed krõnksus ja krampis, et neid sirgeks saada läheb ikka mitu tundi ja kui üritan liigutada ongi mega kõva valu. Samamoodi varvastest, talla all ja sääremarjas.

Pühapäeva õhtul leotasin oma jalgu jäises vees, hiljem tegin sama ka kätega. Eesmärk oli sõrmus ära saada. Tund aega....ja ei midagi. Ma tõmbasin, sikutasin sõrmust kuni lõpus oli sõrm nii marraskil, et seep ajas juba kipitama, jätsin pooleli.

Esmaspäeva hommikul üles ärgates tahtsin sooja ilmaga jalutama minna, aga eiii, kui on nii valus astuda, siis kuhu ma lähen? Seega olin ma nii kurb, kuna mõtlesin, et terve päev istun jälle toas, midagi teha ei ole, peale leiva ja küpsiste küpsetamise. Istusin natuke hommikul arvutis ja siis mõtlesin, et aitab, lähen jälle arsti juurde. Ma lihtsalt ei mõista, et kui on nii raske, siis arstid peavad ju midagi tegema. Siiani olen ikka koguaeg öelnud arstile, Kõik on korras, pole midagi, ju kõik on rasedusest jne....Läksin ravi tänavale ja kohe seal registratuuris seisis arst ja küsis, mis viga. Pandi juhtmed külge, kontrolliti lapse tegevust 20 minutit, mõõdeti vererõhku, tegin uriiniproovi ja vereanalüüsid. Paluti vastuseid ootama jääda. Siis kutsuti tagasi verd andma ja ootasin edasi...Oootasin, ootasin, ootasin, kuni arst kutsus enda juurde. Näitas seal tulemusi, mis mulle muidugi midagi ei öelnud, aga ütles, et beebiga kõik korras, ta tunneb hästi, temal on kõik olemas, aga igaksjuhuks saadeti ka neljapäeval ultrahelisse. Nii, lõpuks jõuti jutuga sinnani, et mul on maksa näitajad korrast ära, rääkimata hemoglobiinist. Selleks, et paraneda määrati jälle rohud ja uskuge või mitte, ma ei taha neid võtma hakata. Igakord, kui käin arstil, antakse uued rohud. Vesteldes küsis arst, et kas nahk ka väga hullult sügeleb, sellepeale ma kohe jaajahhh, see jäi mul mainimata, see oli nagu kõige väiksem asi millest rääkida, peale hapniku puuduse, valude või mis iganes olen ma kurtnud....Arst ütles, et sellest oleks pidanud alustama ja saatis uuesti vereanlüüsi tegema. Üldjuhul ma veel ei tea, mis saab, aga homme ja ülehomme on arst ja järgmine nädal kordan kõiki analüüse uuesti ning siis pannakse lõplik diagnoos. Aga mul on heameel, et tital hästi:) ja loodan, et kõik vaevused lähevad maikuu jooksul üle:).

Hmm, alates haigusest olen tundnud end päris unisena. Tean, et ei tohiks viriseda, mõni rase peab kuid veetma haiglas või neelama tablette, aga minul ju nii hull asi pole. Lohutan end sellega, et lõpp on varsti käes ja kõik paha läheb üle. Eile käisime Koit Toome kontserdil. Ega ma väga ei jaksanud küll nii hilja enam minna, kuid piletid olid ostetud! Käisime ära ja jäin rahule, olen isegi õnnelik, et suutsin rasedusega midagi toredat teha. Siiani on piirdunud "midagi toredat tegema" jalutuskäiguga Piritale. Jajah, kõik narrivad, et Koit Toome, jube muusika...äää, midagi kultuursemat ei taha kuulata, kas Nädalalõpp on tõesti su lemmik lugu olnud jne? Aga mulle meeldib ja ma olen õnnelik, et mul on oma Koit Toome ka kodus olemas:D.
Siiani on ikka ühed-samad mured. Tohutud kõrvetised, väsimus, jalgade paistetus/pakitsus, meeleolu kõikumised. Eile hommikul ärkasin üles, hakkasin nutma, jälle ei saanud aru mis minuga toimub, suutsin läbi pisarate öelda: " Milleks see kõik, ma kardan, ma olen nii paks, ma ei saa hakkama, tahan rahulikult elada" ja siis tulid veel: "mul on igav, ma ei taha kodus koguaeg olla, mul pole midagi teha, ilmad on koledad." Õhtuks oli see kõik muidugi üle läinud ja sain aru, et olen rääkinud lolli juttu ja tita on ju väga oodatud, me väga ootame!

Täna hommikul tabas mind teistsugune "äratus". Siin mõtlen, et ma tõesti kustutan facebookis need inimesed, kes igapäev kommenteerivad üksteise titasid, loetlevad mitu tundi nad jalutamas nendega käivad, kui mitu last peres haigeks jäi ja kordan kirjutavad üksteisele: "issand, kui nunnud te olete". Ma ei mõista. Aga võibolla olen mina jälle poolearuline ja ei saagi nendest asjadest aru ja äkki, kui tita käes olen samasugune. Hetkel on mu mõtted ikkagi sellele vastu ja teen endast kõik, et ma ei peaks oma sõnu sööma.


Aitäh tähelepanu eest!