Jah, ei hakka keerutama, nii negatiivne ei ole ma vist varem olnud. Jaa, täiesti ebanormaalne on, et lasen ennast häirida asjadel, mis ei peaks nii tähtsad olema, aga ometi need asjad häirivad. Olen suutnud hoolimata suurest kurbusest või vihast end tagasi hoida. Viimastel päevadel olen tundnud end nii nii üksikuna ja isegi, kui on võimalus minna välja teed jooma või kooki sööma, siis olen parema meelega istunud kodus. Istun vaikselt diivanil, isegi ei loe raamatut ega vaata telerit, ma lihtsalt olen. Erinevad diivanid ja toolid, erinevad nurgad ja aknaalused on mul kõik läbi istutud:).
Mul ei ole energiat koristamiseks ja isegi mu külmkapp on tühi, sest ma ei jaksa poodi minna. Viimased kaks päeva on veidrad valud kõhus, tita on vaiksemaks jäänud ja kui ta ka liigutab, siis tekitab see ebamugavust, ju siis ruumi on nii vähe. Mõtlen, et eks see aeg on varsti käes! Ja eks seda näha olen, millised on emotsioonid ja tujud siis...
No comments:
Post a Comment