Hansu pidu!

Poisu ja tema sõber Mikko.

Pildid!

5 kuud!

Üks eelis maal olemise juures on see, et saab hommikul vabalt pitzaama pükstega minna tee äärde tite käru lükkama. Ega siis maainimesed pole harjunud ka sellist pilti nägema, aga mul on täiega ükskõik sellest. Mul on ChILL! Ükskõik aga pole see, et maal käib sügisel sõnnikuvedu, hais haisuks, pole viga:D, aga no mu linnabeebikäru ei ole selleks mõeldud, et lükata läbi sõnniku.
Meie nunnu poisu on juba täitsa pirakas, aga mul on mõnest kommentaarist tõsiselt ...hmm. . . VILLAND! Toon mõned näited? Tahate? Haha, palun väga...."Oo Teil on nii suur pojake oma vanuse kohta, aga pole midagi, ema on ju ka suur." Hästi nummi:). On ka selliseid:"Lapsel on pea viltu, üks kõrv nagu oleks eespool". Olgu püüan leppida sellega, et inimesed lihtsalt tahavad targutada, aga annaksin tõesti kerepeale neile, kes virisevad. Kas kõik on juba unustanud, kuidas ja mismoodi minu Trevvu sündis?

Pühapäevast on mul suu paistes, igemed valutavad ja punased, justnagu oleks lõualihaste kärbumine. Mega.... Ema kommentaar oli, et võibolla suuseksist. Aga no Hallooooo, mul on poisu, mul ei ole aega enam selliste viguritega tegeleda. Päris tõsiselt on probleem aja leidmiseks, et olla koos musiga ja kui laps jääb õhtul magama, siis vajuvad ka minu silmad kinni ja hommikul jälle edasi...sama laul! Meie lõunauinak kestab 2-3 tundi, See On Minu Kvaliteetaeg! Siis koon(salli, mütsi, kindaid), vahel vaatan ka märkmikut ja lisan mõne tähtsa kohtumise(nt. Lapsega arstile)...:D...

Aga jaa, mis puutub sellesse mehe ja naise vahelistesse suhetesse, siis kurb olen ma küll, kuna meie elus on taaskord keerulised ajad. Rasked ajad ei tee lähedaseks, seda ma ütlen. Pinge pinge pinge ja tüli ongi käes. Vahel viskaks kahvleid ja nuge, vahel ei tea, mida kõike veel, lihtsalt hammustaks ja võtaks ka rusikad appi. Mõnikord on selline tunne, et mina olen lapsega, ainult mina, mina söödan, panen magama, käin õues ja MINA MINA MINA.... Aga nii ei ole, annan endale aru, et minu poisu isa, sellist pole mitte ühelgi mu tuttaval. Tema on MEGA! Ja kallid inimesed, ärge tulge mind ümber veenma selles, et kõik mehed on ühesugused. Probleem ongi selles, et üksteist ei usaldata, lisaks lastakse oma "headel sõbrannadel-sõpradel" end uskuma panna, et "usu või ära usu, sinu mees ka petab". Mina olen endale selgeks teinud, et kui petab siis petab, see jääb tema enda südametunnistusele. Ja ühest olen ma ka aastatega aru saanud, et saan hakkama nii heas kui halvas! :)
Ühesõnaga hetkel see "pahavärk" meie elus on elukoha leidmine ja see pole mitte kerge.


Poisuga on ikka juba täitsa muret ka olnud. Paar nädalat tagasi tekkisid tal söömise ajal krambid. Mina ise muutusin näost valgeks ja ei saanud asjale pihta enne, kui musi mulle käratas, et võta ta sülle. Võtsin ja varsti oli see lõppenud. Ei jätnud seda asja nii, hakkasin siis guugeldama. Nüüd olen aru saanud ka sellest, et internet on saatanast. Sa võid oma pojale sada haigust külge guugeldada enne õiget diagnoosi. Ärevaks tegid need paar päeva igal juhul. Meid saadet erinevate arstide juurde. Võeti verd ja üks topsik oli kõigest pool täis, seega pidi sorkima veel ja veel. Esimene kord karjus megalt, aga kui nõel juba sees, siis naeris ja jutustas arstidega. Järgmised neli torget, need ei olnud niisama torked, vaid see arst sorkis nõelaga. Ma ei tahtnud olla "närviline, õiendav ema", aga ma olin. Uskuge mind, jääda rahulikuks kõige selle juures, on üli raske. Mõtlesin küll, et arstid teevad oma tööd ja ma ei saa viriseda nende tegemiste üle, kui ma ei tea täpselt kuidas peaksid asjad käima. Ühesõnaga lapse kisa torkis nii valusasti minu südamesse nagu teda torksid need 5 nõela. Vaadati ultraheliga aju ja kõike muud, mida vaja(kirjutan nii, kuna päris täpselt ei saanud aru, mida siis vaadati), tehti EEG, EKG, uriiniproov, ääää, mida veel, tõmmati keeliga talle müts pähe, kus siis igasugused erinevad juhtmed olid küljes, mis suundusid kusagile aparaati. Ma olin väga õnnelik, kuna ta magas sel ajal, teisel juhul see müts tal küll peas ei oleks püsinud.

Ootasime kaks päeva vastuseid ja kui vastused saime, hüppasime suurest õnnest, et kõik olid korras.
Selles samas palatis oli kaks ema. Ühel oli 6kuune ja teisel 1,5 aastane laps. Ja olukorrad, hetked, mida minu teele saadetakse on ...ma ei teagi kuidas ennast väljendada, kuid need hetked nende kahe naisega seal palatis, muutsid minu elu.
Ühel naisel oli 6 kuune downi sündroomiga. Teisel südamerikkega. Seda kõike mida need naised rääkisid ei hakka ma kirjutama. Aga kui ma läksin koridori, et võtta musilt oma kott, siis ma enam ei suutnud ja puhkesin lörinal nutma. Mul oli nii kahju, NII KAHJU!


:) veel nii palju, et mind ennast õudsalt häirib, kui keegi oma elukaaslast musiks kutsub, aga minu musi lihtsalt on MUSI. Nii armas!

3. Kuune poiss!

20.august sai siis KT 3 kuuseks! Juhhhheiii. Sööb ise, kõnnib ise ja kõike teeb...hahaha, olks ta on tavaline poiss, ainult pisut suurt kasvu, käisime siis arstil ja kaalus on tublisti juurde võtnud. 8kilo ja 68 cm pikk, pole just tavaline kolme kuuse kohta, aga meie poiss on ikka kõige numpsim!
Saime juba ma ei teagi mitmenda süsti ka ja oh seda jama, palavik ka täna kohe:(.
Muidu on meie peres kõik vinks-vonks. Palju armastust ja kõike muud kaaa.

Tita sai täna 2 kuuseks ja polegi enam nii tita. Vaatasin neid pilte, kus alles haiglas sai oldud ja oeh, aeg lendab...
Ta on meil mega pirakas. Üks samas vanuses tüdruk on meie poisust poole väiksem, kuigi need kellel kodus natuke suuremad, ütlevad ikka "Issand, kui väike."

Eks selle kahe kuu jooksul olen nutnud ja naernud. Naeran koos pojakesega ja nutan koos temaga. Mõnikord ta rõkkab naerust ja teisel päeval nutab meeletult ja mina pole veel nii tark, et mõista, mis teda vaevab. Üldiselt on ikka tore. Päevad pole vennad, kuid ta teeb ikka meie tuju rõõmsaks küll kui seletama hakkab. Üritad ka midagi sekka öelda, aga poisu ei lase, temal vaja maast ja ilmast rääkida.

Kaks päeva on jälle jonnitujus, ostsime poest Sab simplexi, see on siis kolmas peale espumisani ja cuplatoni, mida proovime. Mingi hetk oli asi rahulik. Magas hästi, sõi hästi, kõik oli OK, aga nüüd kaks päeva:(. Ei mõista. Sipleb ja möllab ning miski kuri loom ei lase tal magada.


Muidugi on ta meie kõige armsam, vahest öösel musiga oleme üksteise peale tigedad, laps ärkab ju öösel, et süüa, tema ainukesena vaatab oma voodist meile otsa suurte rõõmsate silmadega ja natuke vigiseb, et näidata meile, et söögiaeg! Meie vaatame musiga teineteisele kurjalt, et kes nüüd püsti siis tõuseb ja hakkab toimetama. Eks see üks "naljategemiseaeg" on.

Omavahelised suhted peale lapsesaamist on kõvasti muutunud. Üldiselt mõistame mõlemad, et suur osa ajast läheb lapsele. Ja mina katsun mõista, et kui tema on päevad läbi tööl, on ka tema väsinud, aga kui mina olen lapsega ja laps ärkab 6.30 ja jonnib vahelduva eduga 18.00ni, siis ma leian, et minu töö on olnud suurem ja vahel mõtlen, et tahan ju ka magada, kasvõi 2 tundi. Aga see on loogiline, tegelikult tahan oma lapsele olemas olla koguaeg, igapäev ja iga tund ja kui mind millegipärast ei ole, siis on issi - VÕÕRAID TÄDISID, ONUSID lapsehoidmiseks ei taha, vä Kelly on väljavalitud inimene, kes võib last hoida umbes täpselt 2 tundi.
Aga jah, seda ma tahan öelda, et kui laps pole vähemalt aastane, siis ei taha hoidjatädisid.

Meie titt! Kas pole mitte nunnu?