Eile- pühapäeval oli taaskord üks pikk tööpäev Hellas Hundis. Hommik algas juba veidralt, lõppes veel veidramalt. . .
Kui me Eleriga otsustasime, et ei tule mingit jooksmist vaid chillime rahulikult ja voldime salvrätikuid, siis esimese tunniga saime aru, et nii need asjad küll ei käi. Võtsin köögist lusikaid, kahvleid ja hunnik nuge, lõin jalaga ukse lahti, et need oma kohale viia, aga noad kukkusid tagasaalis suure klirinaga vastu maad. Eleri tuli appi koristama ja mis ma oskasin öelda - Kohe tuleb PALJU, väga PAlju mehi! Ja ei ole halb see kahvlite, nugade järgi ennustamine. Terve päev käisid söömas välismaa turistid ja mitte üksi, vaid ikka kümnekesi! Oh, lord!
Lisaks ei saatnud kassa söögi tseke, pidime jooksma köögi vahet, et neile kirjutada, mis telliti. See tegi asja keerulisemaks ja tegi ka seegi, et meil on nüüd uus kord - Saalis lauad eraldi! Topelt töö. Keskelt saalist ei mahu liikuma, seega peab suure kaarega kliendile tema asjad viima.
Lõpuks....Suur seltskond hakkas liikuma, aga enne suutis üks tore pubekas köögi uksest sisse piiluda ja rämedalt ooksendada, lisaks ka terve tagumise saali. Selle toreda ookseralli kohta ei hakka ma pikemalt peatuma, sest selle tagajärjel olid vist põsed punnis kõigil. Üritasin vapper olla, kuid käisin taga ukse kaudu värkset õhku hingamas, et saaksin seda jama koristada.
Kõht kasvab iga päevaga. Raske on endiselt midagi selga sobitada. Tahaksin juba kevadet.
Sunday, January 30, 2011
Wednesday, January 26, 2011
Viimaste päevade üleelamised!
Mõnikord tunnen kaasa rasedatele, seega ka iseendale, kes ei saa kohe esimestel kuudel koju jääda, sest raha, palk ja kõik jutud selle juurde, on mega tähtsad. Seega võin öelda, et töökaaslastega raseduse ajal hästi läbi saada, tuleb rämedalt pingutada, sest kui vähegi ärritud, pannakse sind kohe paika - HORMOONID MÖLLAVAD!
Mis kuradi hormoonid? Minu teada, ema-isa teada, minu musi teada, minu sõbrannade teada, möllavad minu hormoonid ka siis, kui mul kedagi kõhus ei oleks. Seega, kui tahate mind tõsiselt endast välja ajada, ärge öelge kunagi sõna - Hormoonid!
Paar päeva tagasi, olin tööl ja kirjutasin oma hundi graafikusse päevade arvu, mil sooviksin tööl veel olla. Teadagi oli see, et mõnele inimesele see ei sobi. Ma ei tea miks ja milleks oli vaja sellist sõnavahetust minu juhataja ja töökaaslasega, sest kui ma tunnen, et jaksan 4-6 päeva veebruaris veel tööd teha, siis kuidas saab keegi teine öelda, et sa oled rase, mõtle ka veidike!
Mõtlen, et kas on raske vastu tulla rasedale, kes nagunii märtsist koduseks jääb? Kas ma olen tõesti oma kaastöötajatele nii palju tüli teinud kahe päevaga, kui üks kord läks silme eest mustaks ja soovisin koju tulla või teisel korral, kus terve öö selg valutas ja raske oli tööle minna.
Lõppude lõpuks pole kellegi teise öelda, kui palju mina jaksan.
Ja, kui rääkida üldse Hundi elust, siis mul on heameel oma töökaaslase üle, kes andis lahkumisavalduse ja leidis endale töö, millest ta on rääkinud ja unistanud. Palju Palju õnne! Mul on nii hea meel!
Mis kuradi hormoonid? Minu teada, ema-isa teada, minu musi teada, minu sõbrannade teada, möllavad minu hormoonid ka siis, kui mul kedagi kõhus ei oleks. Seega, kui tahate mind tõsiselt endast välja ajada, ärge öelge kunagi sõna - Hormoonid!
Paar päeva tagasi, olin tööl ja kirjutasin oma hundi graafikusse päevade arvu, mil sooviksin tööl veel olla. Teadagi oli see, et mõnele inimesele see ei sobi. Ma ei tea miks ja milleks oli vaja sellist sõnavahetust minu juhataja ja töökaaslasega, sest kui ma tunnen, et jaksan 4-6 päeva veebruaris veel tööd teha, siis kuidas saab keegi teine öelda, et sa oled rase, mõtle ka veidike!
Mõtlen, et kas on raske vastu tulla rasedale, kes nagunii märtsist koduseks jääb? Kas ma olen tõesti oma kaastöötajatele nii palju tüli teinud kahe päevaga, kui üks kord läks silme eest mustaks ja soovisin koju tulla või teisel korral, kus terve öö selg valutas ja raske oli tööle minna.
Lõppude lõpuks pole kellegi teise öelda, kui palju mina jaksan.
Ja, kui rääkida üldse Hundi elust, siis mul on heameel oma töökaaslase üle, kes andis lahkumisavalduse ja leidis endale töö, millest ta on rääkinud ja unistanud. Palju Palju õnne! Mul on nii hea meel!
Thursday, January 20, 2011
Africa Kitchen!
Eile käisin Kelly ja musiga ujumas. Like!
Tallinki Spas, mega nunnu, ainult ujuda ei jaksanud just väga pikalt. Hullult meeldivad kohad, kus saab basseinist õue ujuda. Lund sadas, vesi auras. Nii hea. Hiljem jalutasime Aafrika kööki sööma. Nii tore koht. Poleks ma rase, oleks järjest hakanud seal kokteile maitsma - maasika, banaani, mango, ananassi jne, kõik tundusid nii head. Tellisin endale alkovaba koksi. Chillisime ja ootasime Tiinat. Hiljem saatsime ta bussile ja kõndisime ise koju, selleks ajaks oli selja valu juba päris suur. Midagi nagu surub ribidesse...Oh õudust! Ujumine väsitas ja peagi tuli uni, aga öösel magamisest suurt ei midagi. Selg ikka valutas. Mõtlen, et mis siis saab kevade poole, kui kõht suurem. Olen ma tõesti selline sitahäda??? Viimastel päevadel mõtlengi, et kas lõpetan selle SupeR WOMANI mängimise ja jään koduseks või ajan Hundis edasi neid eurosid taga ja hoian vingumise kohapealt tagasi, sest lõppude lõpuks on mu enda otsustada, kas jaksan või mitte. Ja nii ongi, otsustada ei suuda, sest ükspäev jaksan, teisel päeval selg haige, mida siis teha?
Tallinki Spas, mega nunnu, ainult ujuda ei jaksanud just väga pikalt. Hullult meeldivad kohad, kus saab basseinist õue ujuda. Lund sadas, vesi auras. Nii hea. Hiljem jalutasime Aafrika kööki sööma. Nii tore koht. Poleks ma rase, oleks järjest hakanud seal kokteile maitsma - maasika, banaani, mango, ananassi jne, kõik tundusid nii head. Tellisin endale alkovaba koksi. Chillisime ja ootasime Tiinat. Hiljem saatsime ta bussile ja kõndisime ise koju, selleks ajaks oli selja valu juba päris suur. Midagi nagu surub ribidesse...Oh õudust! Ujumine väsitas ja peagi tuli uni, aga öösel magamisest suurt ei midagi. Selg ikka valutas. Mõtlen, et mis siis saab kevade poole, kui kõht suurem. Olen ma tõesti selline sitahäda??? Viimastel päevadel mõtlengi, et kas lõpetan selle SupeR WOMANI mängimise ja jään koduseks või ajan Hundis edasi neid eurosid taga ja hoian vingumise kohapealt tagasi, sest lõppude lõpuks on mu enda otsustada, kas jaksan või mitte. Ja nii ongi, otsustada ei suuda, sest ükspäev jaksan, teisel päeval selg haige, mida siis teha?
Tuesday, January 18, 2011
Juuksur!
Eile käisin juuksuris. Olen tumeda peaga, kuid mulle meeldib, veidike vajab harjumist. Kuid nagunii kulub heledamaks, täpselt nagu eelmisel aastal. Nõndaks.
Istusin juuksuritoolis ja vaatasin raamatupidamist, kui kõrval üks naine köhis ja köhis, rääkis juuksurile, et tal pikemat aega kurk valus ja köha. Tere-tere. Õhtul ma ka tundsin midagi ja praegu hommikul on ikka väga paistes kõik. Aga peab tööle minema....
Istusin juuksuritoolis ja vaatasin raamatupidamist, kui kõrval üks naine köhis ja köhis, rääkis juuksurile, et tal pikemat aega kurk valus ja köha. Tere-tere. Õhtul ma ka tundsin midagi ja praegu hommikul on ikka väga paistes kõik. Aga peab tööle minema....
Monday, January 17, 2011
Emotsioonid 2
Rääkides veel emotsioonidest, siis oh mind ja minu pisaraid!
Ühel kenal hommikul, kui sadama tuled veel põlesid ja õues oli pime. Arvatavasti oli kell 6.00 või midagi sellist, ärkasin üles, panin vee keema ja toetusin kapile puhkedes südant lõhestavalt nutma. Üritasin teha seda vaikselt ja aru saada, mis nüüd selle põhjustas aga natuke hiljem tõusis ka musi ja küsis, mis nüüd hakkas? Mis mul hakkas või? Laps põksib nii kõvasti ja ma ei saa magada, vastasin mina. Hea vastus eks! Selleks korraks olid nutud nutetud.
Laupäeval tööl olles teenindasin üht 17st reserveeringut. Maksid küll ükshaaval, aga kõik laabus. Rõõmsalt astustud Hundist välja ja lubati tagasi tulla. Hetke möödudes helistati ja pandi laud u15le soomlasele. Jess, veelkord natuke kiiremat aega. Telliti pippuripihvi ja muud säärast. Lõin need piprapihvid sisse ja 5 mintsa hiljem sain köögist vastuse, et ainult 14 piprapihvi. Nii...nüüd oli aeg endast välja minna. Kelle ma välja valin, et öelda, sry sa ei saa täna süüa. Haha. Sain hakkama ja üks tore naine oli nõus valima midagi muud. Jooksin nagu orav rattas, viisin lauda õlut ja puna viini jne....Kui üks naine küsis, et aga vett??? Läksin baari ja enda meelest küll ei karjunud, vaid pigem olin natuke närviline, küsisin aga veed? Sellepeale öeldi, et pane ise oma veed ära. HALLOOOO, oleksingi võinud panna, aga selline suhtumine. Veidike ebaselgeks jäi. Olles üsna sõbralik, mitte kunagi Hundis oma karjumisoskusi näidanud, oleks ma tol hetkel küll oma lõvilaka patsist lahti päästnud ja ikka kõvasti teisi nüpeldanud. Ühesõnaga minu moto Hundis on, et oleme SÕBRAD ja kõik on ju CHILL! Kõigest hoolimata, ei käitunud ma sellisena nagu tüüpiline Silja - kodustega paugutame uksi, töökaaslastega jääme rahulikuks, vaid läksin kööki nutma ja saatsin seal kõik PERSE!
Ühel kenal hommikul, kui sadama tuled veel põlesid ja õues oli pime. Arvatavasti oli kell 6.00 või midagi sellist, ärkasin üles, panin vee keema ja toetusin kapile puhkedes südant lõhestavalt nutma. Üritasin teha seda vaikselt ja aru saada, mis nüüd selle põhjustas aga natuke hiljem tõusis ka musi ja küsis, mis nüüd hakkas? Mis mul hakkas või? Laps põksib nii kõvasti ja ma ei saa magada, vastasin mina. Hea vastus eks! Selleks korraks olid nutud nutetud.
Laupäeval tööl olles teenindasin üht 17st reserveeringut. Maksid küll ükshaaval, aga kõik laabus. Rõõmsalt astustud Hundist välja ja lubati tagasi tulla. Hetke möödudes helistati ja pandi laud u15le soomlasele. Jess, veelkord natuke kiiremat aega. Telliti pippuripihvi ja muud säärast. Lõin need piprapihvid sisse ja 5 mintsa hiljem sain köögist vastuse, et ainult 14 piprapihvi. Nii...nüüd oli aeg endast välja minna. Kelle ma välja valin, et öelda, sry sa ei saa täna süüa. Haha. Sain hakkama ja üks tore naine oli nõus valima midagi muud. Jooksin nagu orav rattas, viisin lauda õlut ja puna viini jne....Kui üks naine küsis, et aga vett??? Läksin baari ja enda meelest küll ei karjunud, vaid pigem olin natuke närviline, küsisin aga veed? Sellepeale öeldi, et pane ise oma veed ära. HALLOOOO, oleksingi võinud panna, aga selline suhtumine. Veidike ebaselgeks jäi. Olles üsna sõbralik, mitte kunagi Hundis oma karjumisoskusi näidanud, oleks ma tol hetkel küll oma lõvilaka patsist lahti päästnud ja ikka kõvasti teisi nüpeldanud. Ühesõnaga minu moto Hundis on, et oleme SÕBRAD ja kõik on ju CHILL! Kõigest hoolimata, ei käitunud ma sellisena nagu tüüpiline Silja - kodustega paugutame uksi, töökaaslastega jääme rahulikuks, vaid läksin kööki nutma ja saatsin seal kõik PERSE!
Wednesday, January 12, 2011
Eriti toredate KULMUDEGA Silja!
Hmm, ükskord lugesin ühe naise artiklit sellest, et rase olla pole hea. Tulevad igasugused mõtted ja soovid, millele varem ei mõelnud. Nagu näiteks! See naine tundis ennast nii koledana, et läks juuksurisse, lasi totaalse muutumise, hiljem nuttis paar kuud, sest sai aru, et see oli hormoonidest.
Täna... TABAS KA MIND SELLINE OLUKORD. Oh, õudust!
Juba kuu aega mõtlesin, et pean endale uuesti kunstripsmed panema, sest tahaks vähemalt ilmekas olla. Lisaks ripsmetele võiks ka ju kulme värvida ja elus esimest korda neid natuke piirata. Olen kurb, sest nii koledaid kulme pole mul varem olnud. Palusin värvida, et oleks veidike tumedamad, sest minu enda värv on hele. Nüüd näen välja nagu Nexuse Merka. Proovisin küünelaki eemaldajaga heledamaks hõõruda ja sidruniga. MITTE MISKI EI AIATA. Kuidas ma homme tööle lähen, ma olen siis nagu narr, kõigile naerualuseks.
Täna... TABAS KA MIND SELLINE OLUKORD. Oh, õudust!
Juba kuu aega mõtlesin, et pean endale uuesti kunstripsmed panema, sest tahaks vähemalt ilmekas olla. Lisaks ripsmetele võiks ka ju kulme värvida ja elus esimest korda neid natuke piirata. Olen kurb, sest nii koledaid kulme pole mul varem olnud. Palusin värvida, et oleks veidike tumedamad, sest minu enda värv on hele. Nüüd näen välja nagu Nexuse Merka. Proovisin küünelaki eemaldajaga heledamaks hõõruda ja sidruniga. MITTE MISKI EI AIATA. Kuidas ma homme tööle lähen, ma olen siis nagu narr, kõigile naerualuseks.
Arstid!
Eile käisin jälle ultrahelis. Sain kolm tita pilti. Panen raami ja seinale. HAHA. Päris panen. Palun andeks nende käést, kes seda teevad, aga ma ei riputa facebooki küll ühtki pilti, aga siiski, et ka natuke edvistada, mina pean blogi.
Aga need pildid, nii armsad, samas nii hirmutavad. Kondised käed, suur pea ja nii suur nina. Arstide sõnul on kõik kõige paremas korras, seega ma ei muretse:D. Armas oli ikka ju. Nina on siis nagu minu musil. Ühesõnaga suur. Ja kui mehe nina suur, pidi ka midagi muud suur olema. Vastab tõele. Haha. Jaa, rasedusega olen üsna nilbe mõtlemisega.
Eile hommikul andsin verd. 2.30 öösel magama ja 7st ülesse, et 7.30 verd anda. Enne mind oli jõudnud juba üks naine, sama vereanalüüs, mis minul. Seega sama kaua rase olnud. Selle vereanalüüsiga pole nii, et suts ja suts ja valmis. 7.30 andsin verd 4, 2 topsi. Lahkusin palatist, et esikus ära juua klükoosi jook:), nagu soe cola ja pisut magusam, peale seda ei tohtinud kõndida, vaid istuma rahulikult tund aega ehk 8.30 järgmine suts veeni. Ja veelkord tund aega istumist ja suts teise käe veeni.
Aeg läks kiirelt, teisel tunnil oli väsimus üle ja suutsin juba teise rasedaga suhelda. Taaskord üllatusin. Väites mõni kuu tagasi, et ma ei hakka jagama teiste rasedatega oma kogemusi, läbi elamusi, sõin eile hommikul oma sõnu suure isuga. Juttu jätkus, rääkisime lõpuks juba ka väljavalitud nimedest:). HAHA.
Mõned tunnid hiljem Viru keskuses Kellyt oodates tabas mind jälle nõrkus hoog. Madal vererõhk nagu arst ütleb. Kui tööjuures kestis see kõik 45 minutit, siis Viru keskuses toibusin 30 minutiga. Tundsin, et söömata olek, peale hulgalise vere andmist pean sööma ja kohe KIIRESTI kõik alla neelama. Kaubamajas toiduosakonnas, plaks-plaks, silme eest must, ma ei saanud aru, kus on piimalett, kus on kassad. Külm higi. Kelly tulekuks tilkusin higist ja teel koju tundsin, et nüüd ei lähe see haigus ka minust mööda. Täna on juba parem.
Aga need pildid, nii armsad, samas nii hirmutavad. Kondised käed, suur pea ja nii suur nina. Arstide sõnul on kõik kõige paremas korras, seega ma ei muretse:D. Armas oli ikka ju. Nina on siis nagu minu musil. Ühesõnaga suur. Ja kui mehe nina suur, pidi ka midagi muud suur olema. Vastab tõele. Haha. Jaa, rasedusega olen üsna nilbe mõtlemisega.
Eile hommikul andsin verd. 2.30 öösel magama ja 7st ülesse, et 7.30 verd anda. Enne mind oli jõudnud juba üks naine, sama vereanalüüs, mis minul. Seega sama kaua rase olnud. Selle vereanalüüsiga pole nii, et suts ja suts ja valmis. 7.30 andsin verd 4, 2 topsi. Lahkusin palatist, et esikus ära juua klükoosi jook:), nagu soe cola ja pisut magusam, peale seda ei tohtinud kõndida, vaid istuma rahulikult tund aega ehk 8.30 järgmine suts veeni. Ja veelkord tund aega istumist ja suts teise käe veeni.
Aeg läks kiirelt, teisel tunnil oli väsimus üle ja suutsin juba teise rasedaga suhelda. Taaskord üllatusin. Väites mõni kuu tagasi, et ma ei hakka jagama teiste rasedatega oma kogemusi, läbi elamusi, sõin eile hommikul oma sõnu suure isuga. Juttu jätkus, rääkisime lõpuks juba ka väljavalitud nimedest:). HAHA.
Mõned tunnid hiljem Viru keskuses Kellyt oodates tabas mind jälle nõrkus hoog. Madal vererõhk nagu arst ütleb. Kui tööjuures kestis see kõik 45 minutit, siis Viru keskuses toibusin 30 minutiga. Tundsin, et söömata olek, peale hulgalise vere andmist pean sööma ja kohe KIIRESTI kõik alla neelama. Kaubamajas toiduosakonnas, plaks-plaks, silme eest must, ma ei saanud aru, kus on piimalett, kus on kassad. Külm higi. Kelly tulekuks tilkusin higist ja teel koju tundsin, et nüüd ei lähe see haigus ka minust mööda. Täna on juba parem.
Emotsioonid!
Rääkides emotsioonidest, hormoonidest, mis iganes...
Ma olen ülilõbusas tujus, aga no vahel mul pisarad voolavad ja kui musike küsib, et mis viga, siis no HALLOOOOO, ma ei oska ju öelda. Ma ei saa aru, kus need pisarad tulevad ja milleks neid vaja. Emotsionaalne olen alati olnud, mul on pidevalt kellegagi kana kitkuda ja kui kitkuda ei ole, siis nokin niisama. Aga rasedusega on mul haletsus tekkinud, ma ju ulun kõige peale, mis ei ole isegi haletsemist väärt.
Ma olen ülilõbusas tujus, aga no vahel mul pisarad voolavad ja kui musike küsib, et mis viga, siis no HALLOOOOO, ma ei oska ju öelda. Ma ei saa aru, kus need pisarad tulevad ja milleks neid vaja. Emotsionaalne olen alati olnud, mul on pidevalt kellegagi kana kitkuda ja kui kitkuda ei ole, siis nokin niisama. Aga rasedusega on mul haletsus tekkinud, ma ju ulun kõige peale, mis ei ole isegi haletsemist väärt.
Tuesday, January 11, 2011
Mina olin kaua oodanud tita saamist, kohe kuidagi ei onnestunud augusti 16ni.....nüüdseks on rasedus poole peal ja "emmestumist" veel ei ole. Thankgod! Teate küll: kohus oleva titaga rääkimine, silitamine jne. Muidugi, et armastan teda, aga ma ei taha ja ei saa olema naine, kes otsib oma beebi aktiivse tegevuse kohta kõhus abi beebifoorumitest. Haha.
Kui arvatavasti jäin rasedaks 16. Augustil, siis sellest mõned päevad hiljem olin kindel - tita tuleb! Ei, ei - mul ei hakanud kohe kõhus erilised tunded, aga tundsin, et jumal on teinud imet!
Kõht oli ka mul koguaeg ees, minu meelest kasvas see kohe. Püksid ei mahu esimesest kuust hästi jalga. Noh, mingi beib ma olla ei tahaks. Vinguda, et ei taha rasedusega juurde võtta. Rääkida pidevast dieedist praegu ja kohe väga rangest, kui beebi käes, ma ka ei taha. Paraku, see on asi mille kallal ma päevad läbi pead murran. Mina ei taha olla Paks, ei taha paksuks jääda, venitusarmid - oomaikaad:O.
Üle poole ajast rase...
Iga hommik kisub nina krimpsu kapi ees, peegli ees, inimeste ees kellele otsa vaatan. Eile hommikul kõndisin tööle uhked pepe jeansid jalas. Saate aru, mahtusid jalga, pihistasid kintsud nii kokku, et nägin pisut kõhnem, kui tavaliselt paksudes sukkades ja koledas dressi materjalist seelikus. Õhtul, ei tea mis juhtus. Ettekandja tormakas 15 tunnine tööpäev seljataga teksaseid jalga kiskumas. Kiskusin neid ikka päris jõuga, higist nõretamas - SITTAGI. Teksad jalga ei läinud, kintsud olid paksud kui puupakud. On see rasedus tõesti elu ilusaim aeg? Elu ilusaim aeg on see kui kuumal rannaliival oma kurvikat keha pruunistad. Kurvikat, mitte paksu!
Kui arst oli kinnitanud, et tita olemas, aga nii väike ja hetkel ohtlik olukord, siis kurb oli küll. Esimesed kaks päeva puudusin töölt oma raseduse tõttu. Seekord ma ei mõistnud asja tõsidust , ei mõelnud endale vaid töökaaslastele. Mõtlesin, et korraldasin paraja segaduse, kes küll minu asemele nüüd jne, eriti veel nii ränka töösuve - kõik olid ju väsinud.
Söögiisu pole oluliselt suurenenud. Hapurkurki meega ei söö endiselt. Shokolaadi ikka! Olgu, kohukesed on süüdi minu paksuses. Kui ma tavaliselt armastasin kohukest, pidasin seda oma lemmik toiduks, siis nüüd jumaldan(A).
Raseda "rõõmud" ja rõõmud!
Minul pole siiani tüüpilisi raseda sümptomeid, vist. Mmm, mõned on! Aga iiveldus? Mis see veel on? Mina näiteks näen hästi palju unenägusi. See pidi olema haruldane, aga mul on;). Järelikult olen mina eriline rase:d. Mul on parimad järeldused.
Ühel öösel olin lind lennates koos isase linnuga mööda karjamaad, kus väiksena mängisin paljajalu lehma sita sees. Lendasin üle nende kohtade, kus sõbrannaga pikniku pidasime ja isegi lõket tegime. Olin 5-6ne. Olid vast mängud. Paljajalu suures heinas, mõeldes sellele, et vahel on ka rästikuid maal nähtud. Puudus lapsel mõistus, puudub ka nüüd tite ootel preilil! Lendasime ja lendasime kuni lõpuks see isane lind lendas puukuuri juurde puuoksale ja ütles: "see on minu kodu" ja mina selle peale, et ka minu kodu on siin kõrval. Minu kodu ongi ema-isa kodu. See oli esimene lesson, mis öösel sain:). Kasvatan oma last nii, et minu lapsel oleks sama hea tunne mõeldes kodule.
Nüüd on lisandunud madal vererõhk, julm seljavalu - arst ütleb ära tööta enam ettekandajana! No mida teha? Asi polegi rahas, asi on selles, et olen alati nii kange. Nagu tunnen, et kui koduseks jään, siis annaksin alla. Ma ei tea küll millele aga tahan tugev olla. Tahan vapralt edasi minna, tahan näidata, et olen terve ja suudan kõike samamoodi nagu varem. Tegelikult on asi nii, et ise võid ju tunda, aga keha enam ei jõua ja sa pead andma alla, vaatama tõele näkku, et oled paks karumõmm, kes tahab kevadel ka talveunes olla. Mõte sellest, et rase võikski 9 kuud talveunes olla....hea mõte! Aga mis on jumal loonud, seda meie ei muuda. 9 kuud kannatust!
Kui arvatavasti jäin rasedaks 16. Augustil, siis sellest mõned päevad hiljem olin kindel - tita tuleb! Ei, ei - mul ei hakanud kohe kõhus erilised tunded, aga tundsin, et jumal on teinud imet!
Kõht oli ka mul koguaeg ees, minu meelest kasvas see kohe. Püksid ei mahu esimesest kuust hästi jalga. Noh, mingi beib ma olla ei tahaks. Vinguda, et ei taha rasedusega juurde võtta. Rääkida pidevast dieedist praegu ja kohe väga rangest, kui beebi käes, ma ka ei taha. Paraku, see on asi mille kallal ma päevad läbi pead murran. Mina ei taha olla Paks, ei taha paksuks jääda, venitusarmid - oomaikaad:O.
Üle poole ajast rase...
Iga hommik kisub nina krimpsu kapi ees, peegli ees, inimeste ees kellele otsa vaatan. Eile hommikul kõndisin tööle uhked pepe jeansid jalas. Saate aru, mahtusid jalga, pihistasid kintsud nii kokku, et nägin pisut kõhnem, kui tavaliselt paksudes sukkades ja koledas dressi materjalist seelikus. Õhtul, ei tea mis juhtus. Ettekandja tormakas 15 tunnine tööpäev seljataga teksaseid jalga kiskumas. Kiskusin neid ikka päris jõuga, higist nõretamas - SITTAGI. Teksad jalga ei läinud, kintsud olid paksud kui puupakud. On see rasedus tõesti elu ilusaim aeg? Elu ilusaim aeg on see kui kuumal rannaliival oma kurvikat keha pruunistad. Kurvikat, mitte paksu!
Kui arst oli kinnitanud, et tita olemas, aga nii väike ja hetkel ohtlik olukord, siis kurb oli küll. Esimesed kaks päeva puudusin töölt oma raseduse tõttu. Seekord ma ei mõistnud asja tõsidust , ei mõelnud endale vaid töökaaslastele. Mõtlesin, et korraldasin paraja segaduse, kes küll minu asemele nüüd jne, eriti veel nii ränka töösuve - kõik olid ju väsinud.
Söögiisu pole oluliselt suurenenud. Hapurkurki meega ei söö endiselt. Shokolaadi ikka! Olgu, kohukesed on süüdi minu paksuses. Kui ma tavaliselt armastasin kohukest, pidasin seda oma lemmik toiduks, siis nüüd jumaldan(A).
Raseda "rõõmud" ja rõõmud!
Minul pole siiani tüüpilisi raseda sümptomeid, vist. Mmm, mõned on! Aga iiveldus? Mis see veel on? Mina näiteks näen hästi palju unenägusi. See pidi olema haruldane, aga mul on;). Järelikult olen mina eriline rase:d. Mul on parimad järeldused.
Ühel öösel olin lind lennates koos isase linnuga mööda karjamaad, kus väiksena mängisin paljajalu lehma sita sees. Lendasin üle nende kohtade, kus sõbrannaga pikniku pidasime ja isegi lõket tegime. Olin 5-6ne. Olid vast mängud. Paljajalu suures heinas, mõeldes sellele, et vahel on ka rästikuid maal nähtud. Puudus lapsel mõistus, puudub ka nüüd tite ootel preilil! Lendasime ja lendasime kuni lõpuks see isane lind lendas puukuuri juurde puuoksale ja ütles: "see on minu kodu" ja mina selle peale, et ka minu kodu on siin kõrval. Minu kodu ongi ema-isa kodu. See oli esimene lesson, mis öösel sain:). Kasvatan oma last nii, et minu lapsel oleks sama hea tunne mõeldes kodule.
Nüüd on lisandunud madal vererõhk, julm seljavalu - arst ütleb ära tööta enam ettekandajana! No mida teha? Asi polegi rahas, asi on selles, et olen alati nii kange. Nagu tunnen, et kui koduseks jään, siis annaksin alla. Ma ei tea küll millele aga tahan tugev olla. Tahan vapralt edasi minna, tahan näidata, et olen terve ja suudan kõike samamoodi nagu varem. Tegelikult on asi nii, et ise võid ju tunda, aga keha enam ei jõua ja sa pead andma alla, vaatama tõele näkku, et oled paks karumõmm, kes tahab kevadel ka talveunes olla. Mõte sellest, et rase võikski 9 kuud talveunes olla....hea mõte! Aga mis on jumal loonud, seda meie ei muuda. 9 kuud kannatust!
Alustuseks...
Miks selline nimi?
Tital ei ole veel nime, aga alustuseks sobib Edgar. Kõik küsisid, mis nimeks saab ja mulle meeldib inimesi üllatada/ehmatada, seega Edgar. Oleks tüdruk, siis Playboy mansionist - Kendra. Suur playboy staar:). Aga jääb Edgar. Minu blogis, aga mitte passis.
Tital ei ole veel nime, aga alustuseks sobib Edgar. Kõik küsisid, mis nimeks saab ja mulle meeldib inimesi üllatada/ehmatada, seega Edgar. Oleks tüdruk, siis Playboy mansionist - Kendra. Suur playboy staar:). Aga jääb Edgar. Minu blogis, aga mitte passis.
Subscribe to:
Posts (Atom)