Mina olin kaua oodanud tita saamist, kohe kuidagi ei onnestunud augusti 16ni.....nüüdseks on rasedus poole peal ja "emmestumist" veel ei ole. Thankgod! Teate küll: kohus oleva titaga rääkimine, silitamine jne. Muidugi, et armastan teda, aga ma ei taha ja ei saa olema naine, kes otsib oma beebi aktiivse tegevuse kohta kõhus abi beebifoorumitest. Haha.

Kui arvatavasti jäin rasedaks 16. Augustil, siis sellest mõned päevad hiljem olin kindel - tita tuleb! Ei, ei - mul ei hakanud kohe kõhus erilised tunded, aga tundsin, et jumal on teinud imet! 

Kõht oli ka mul koguaeg ees, minu meelest kasvas see kohe. Püksid ei mahu esimesest kuust hästi jalga. Noh, mingi beib ma olla ei tahaks. Vinguda, et ei taha rasedusega juurde võtta. Rääkida pidevast dieedist praegu ja kohe väga rangest, kui beebi käes, ma ka ei taha. Paraku, see on asi mille kallal ma päevad läbi pead murran. Mina ei taha olla Paks, ei taha paksuks jääda, venitusarmid - oomaikaad:O. 
Üle poole ajast rase...
Iga hommik kisub nina krimpsu kapi ees, peegli ees, inimeste ees kellele otsa vaatan. Eile hommikul kõndisin tööle uhked pepe jeansid jalas. Saate aru, mahtusid jalga, pihistasid kintsud nii kokku, et nägin pisut kõhnem, kui tavaliselt paksudes sukkades ja koledas dressi materjalist seelikus. Õhtul, ei tea mis juhtus. Ettekandja tormakas 15 tunnine tööpäev seljataga teksaseid jalga kiskumas. Kiskusin neid ikka päris jõuga, higist nõretamas - SITTAGI. Teksad jalga ei läinud, kintsud olid paksud kui puupakud. On see rasedus tõesti elu ilusaim aeg? Elu ilusaim aeg on see kui kuumal rannaliival oma kurvikat keha pruunistad. Kurvikat, mitte paksu! 

Kui arst oli kinnitanud, et tita olemas, aga nii väike ja hetkel ohtlik olukord, siis kurb oli küll. Esimesed kaks päeva puudusin töölt oma raseduse tõttu. Seekord ma ei mõistnud asja tõsidust , ei mõelnud endale vaid töökaaslastele. Mõtlesin, et korraldasin paraja segaduse, kes küll minu asemele nüüd jne, eriti veel nii ränka töösuve - kõik olid ju väsinud. 


Söögiisu pole oluliselt suurenenud. Hapurkurki meega ei söö endiselt. Shokolaadi ikka! Olgu, kohukesed on süüdi minu paksuses. Kui ma tavaliselt armastasin kohukest, pidasin seda oma lemmik toiduks, siis nüüd jumaldan(A). 

Raseda "rõõmud" ja rõõmud! 

Minul pole siiani tüüpilisi raseda sümptomeid, vist. Mmm, mõned on! Aga iiveldus? Mis see veel on? Mina näiteks näen hästi palju unenägusi. See pidi olema haruldane, aga mul on;). Järelikult olen mina eriline rase:d. Mul on parimad järeldused. 
Ühel öösel olin lind lennates koos isase linnuga mööda karjamaad, kus väiksena  mängisin paljajalu lehma sita sees. Lendasin üle nende kohtade, kus sõbrannaga pikniku pidasime ja isegi lõket tegime. Olin 5-6ne. Olid vast mängud. Paljajalu suures heinas, mõeldes sellele, et vahel on ka rästikuid maal nähtud. Puudus lapsel mõistus, puudub ka nüüd tite ootel preilil! Lendasime ja lendasime kuni lõpuks see isane lind lendas puukuuri juurde puuoksale ja ütles: "see on minu kodu" ja mina selle peale, et ka minu kodu on siin kõrval. Minu kodu ongi ema-isa kodu. See oli esimene lesson, mis öösel sain:). Kasvatan oma last nii, et minu lapsel oleks sama hea tunne mõeldes kodule.

Nüüd on lisandunud madal vererõhk, julm seljavalu - arst ütleb ära tööta enam ettekandajana! No mida teha? Asi polegi rahas, asi on selles, et olen alati nii kange. Nagu tunnen, et kui koduseks jään, siis annaksin alla. Ma ei tea küll millele aga tahan tugev olla. Tahan vapralt edasi minna, tahan näidata, et olen terve ja suudan kõike samamoodi nagu varem. Tegelikult on asi nii, et ise võid ju tunda, aga keha enam ei jõua ja sa pead andma alla, vaatama tõele näkku, et oled paks karumõmm, kes tahab kevadel ka talveunes olla. Mõte sellest, et rase võikski 9 kuud talveunes olla....hea mõte! Aga mis on jumal loonud, seda meie ei muuda. 9 kuud kannatust!