Eile- pühapäeval oli taaskord üks pikk tööpäev Hellas Hundis. Hommik algas juba veidralt, lõppes veel veidramalt. . .
Kui me Eleriga otsustasime, et ei tule mingit jooksmist vaid chillime rahulikult ja voldime salvrätikuid, siis esimese tunniga saime aru, et nii need asjad küll ei käi. Võtsin köögist lusikaid, kahvleid ja hunnik nuge, lõin jalaga ukse lahti, et need oma kohale viia, aga noad kukkusid tagasaalis suure klirinaga vastu maad. Eleri tuli appi koristama ja mis ma oskasin öelda - Kohe tuleb PALJU, väga PAlju mehi! Ja ei ole halb see kahvlite, nugade järgi ennustamine. Terve päev käisid söömas välismaa turistid ja mitte üksi, vaid ikka kümnekesi! Oh, lord!
Lisaks ei saatnud kassa söögi tseke, pidime jooksma köögi vahet, et neile kirjutada, mis telliti. See tegi asja keerulisemaks ja tegi ka seegi, et meil on nüüd uus kord - Saalis lauad eraldi! Topelt töö. Keskelt saalist ei mahu liikuma, seega peab suure kaarega kliendile tema asjad viima.
Lõpuks....Suur seltskond hakkas liikuma, aga enne suutis üks tore pubekas köögi uksest sisse piiluda ja rämedalt ooksendada, lisaks ka terve tagumise saali. Selle toreda ookseralli kohta ei hakka ma pikemalt peatuma, sest selle tagajärjel olid vist põsed punnis kõigil. Üritasin vapper olla, kuid käisin taga ukse kaudu värkset õhku hingamas, et saaksin seda jama koristada.
Kõht kasvab iga päevaga. Raske on endiselt midagi selga sobitada. Tahaksin juba kevadet.
No comments:
Post a Comment