Rääkides veel emotsioonidest, siis oh mind ja minu pisaraid!
Ühel kenal hommikul, kui sadama tuled veel põlesid ja õues oli pime. Arvatavasti oli kell 6.00 või midagi sellist, ärkasin üles, panin vee keema ja toetusin kapile puhkedes südant lõhestavalt nutma. Üritasin teha seda vaikselt ja aru saada, mis nüüd selle põhjustas aga natuke hiljem tõusis ka musi ja küsis, mis nüüd hakkas? Mis mul hakkas või? Laps põksib nii kõvasti ja ma ei saa magada, vastasin mina. Hea vastus eks! Selleks korraks olid nutud nutetud.
Laupäeval tööl olles teenindasin üht 17st reserveeringut. Maksid küll ükshaaval, aga kõik laabus. Rõõmsalt astustud Hundist välja ja lubati tagasi tulla. Hetke möödudes helistati ja pandi laud u15le soomlasele. Jess, veelkord natuke kiiremat aega. Telliti pippuripihvi ja muud säärast. Lõin need piprapihvid sisse ja 5 mintsa hiljem sain köögist vastuse, et ainult 14 piprapihvi. Nii...nüüd oli aeg endast välja minna. Kelle ma välja valin, et öelda, sry sa ei saa täna süüa. Haha. Sain hakkama ja üks tore naine oli nõus valima midagi muud. Jooksin nagu orav rattas, viisin lauda õlut ja puna viini jne....Kui üks naine küsis, et aga vett??? Läksin baari ja enda meelest küll ei karjunud, vaid pigem olin natuke närviline, küsisin aga veed? Sellepeale öeldi, et pane ise oma veed ära. HALLOOOO, oleksingi võinud panna, aga selline suhtumine. Veidike ebaselgeks jäi. Olles üsna sõbralik, mitte kunagi Hundis oma karjumisoskusi näidanud, oleks ma tol hetkel küll oma lõvilaka patsist lahti päästnud ja ikka kõvasti teisi nüpeldanud. Ühesõnaga minu moto Hundis on, et oleme SÕBRAD ja kõik on ju CHILL! Kõigest hoolimata, ei käitunud ma sellisena nagu tüüpiline Silja - kodustega paugutame uksi, töökaaslastega jääme rahulikuks, vaid läksin kööki nutma ja saatsin seal kõik PERSE!
No comments:
Post a Comment