Eile käisin jälle ultrahelis. Sain kolm tita pilti. Panen raami ja seinale. HAHA. Päris panen. Palun andeks nende käést, kes seda teevad, aga ma ei riputa facebooki küll ühtki pilti, aga siiski, et ka natuke edvistada, mina pean blogi.
Aga need pildid, nii armsad, samas nii hirmutavad. Kondised käed, suur pea ja nii suur nina. Arstide sõnul on kõik kõige paremas korras, seega ma ei muretse:D. Armas oli ikka ju. Nina on siis nagu minu musil. Ühesõnaga suur. Ja kui mehe nina suur, pidi ka midagi muud suur olema. Vastab tõele. Haha. Jaa, rasedusega olen üsna nilbe mõtlemisega.
Eile hommikul andsin verd. 2.30 öösel magama ja 7st ülesse, et 7.30 verd anda. Enne mind oli jõudnud juba üks naine, sama vereanalüüs, mis minul. Seega sama kaua rase olnud. Selle vereanalüüsiga pole nii, et suts ja suts ja valmis. 7.30 andsin verd 4, 2 topsi. Lahkusin palatist, et esikus ära juua klükoosi jook:), nagu soe cola ja pisut magusam, peale seda ei tohtinud kõndida, vaid istuma rahulikult tund aega ehk 8.30 järgmine suts veeni. Ja veelkord tund aega istumist ja suts teise käe veeni.
Aeg läks kiirelt, teisel tunnil oli väsimus üle ja suutsin juba teise rasedaga suhelda. Taaskord üllatusin. Väites mõni kuu tagasi, et ma ei hakka jagama teiste rasedatega oma kogemusi, läbi elamusi, sõin eile hommikul oma sõnu suure isuga. Juttu jätkus, rääkisime lõpuks juba ka väljavalitud nimedest:). HAHA.
Mõned tunnid hiljem Viru keskuses Kellyt oodates tabas mind jälle nõrkus hoog. Madal vererõhk nagu arst ütleb. Kui tööjuures kestis see kõik 45 minutit, siis Viru keskuses toibusin 30 minutiga. Tundsin, et söömata olek, peale hulgalise vere andmist pean sööma ja kohe KIIRESTI kõik alla neelama. Kaubamajas toiduosakonnas, plaks-plaks, silme eest must, ma ei saanud aru, kus on piimalett, kus on kassad. Külm higi. Kelly tulekuks tilkusin higist ja teel koju tundsin, et nüüd ei lähe see haigus ka minust mööda. Täna on juba parem.
No comments:
Post a Comment