Teisipäeval käisin Heleniga(minu üks lemmik sõbrants)Revalis natuke jutustamas ja seal teed juues tundsin, et mingi jama toimub kurgus. Väga ei pööranud sellele tähelepanu. Teisipäeval käisin ka arstil ja kaalus, mõõtis, mina ei tea, iga nädal tuleb juurde ja ma tõesti tunnen end väga paksuna, sest raske on liikuda, raske hingata, lisaks mul on tohutu janu, seega käin wc-s 10 minutiliste vahedega. Veel midagi...mu tallaalused sügelevad ja on paistes, selline pakitsus ja muidugi sõrmust ei saa ma juba rohkem kui kuu sõrmest. Tõesti ei kujuta ette, kuidas peale sünnitust välja näen.
Arst ütles, et kõik on normaalne, kuigi aeg on teha viimased vereproovid. Läksin tegin kohe vereanalüüsid, sest mul on ju nii suur laiskus, et kui kohe ei lähe, siis lähen alles sellel hommikul, kui uus aeg arstile on määratud:). Niisiis. Kolmapäeva hommmikul, kui jalutasin mere ääres helises telefon ja sain teada, et veri ei olnud korras. Hemoglobiini tase on madal. 125 on norm, minul 104, kuigi arst ütles, et alla 100 oleks juba ohtlik. Ikkagi kirjutas ta mulle raua tabletid ja käskis süüa apelsine ja eriti granaatõuna, maasikaid... Ütlesin arstile ka, et granaatõuna söön ikka väga palju viimasel ajal, kuigi kunagi ma seda ei armastanud. Arst vastas, et keha juba ise tunneb, mille järel tal puudus. Mul tunneb koguaeg, et shokolaadi järgi oleks ka puudus:D. Ja Rimis on viimasel ajal müügil ka hispaania maasikad, üllatav aga need on päris maitsvad. Tegelikult on nii, et arst soovitab mul süüa asju, mida ma väga varem ei söönud, näiteks maasikad - need on küll suvel head, aga tekitavad kõrvetisi, sama on apelsiniga.
Kui hemoglobiinitase on madal tähendab see seda, et keha ei saa piisavalt hapniku ja seega võib mõjuda samuti ka titale. Minu titaga kõik okei, aga ise olen laisk ja koguaeg on nii suur uni. Ja pikemat aega olen rääkinud ka juba sellest, et raskem hingata. Teisipäeva õhtul rääkisin kodus oma murest, et midagi nagu oleks südame peal, mis ei lase korralikult töötada ja kolmapäeval saingi vastuse, et tuleb hakata tablette võtma.
Lubasin endale, et ma ei hakka mingit keemiat sisse sööma, aga kui mitte iseenda pärast, siis lapse pärast muutsin meelt. Ostsin rohud välja ja nüüd juba 5 päeva korralikult neid tarvitanud.
Nende mõjust veel aru ei saa, kuna kolmapäeva peale seda ilusat jalutuskäiku jäin haigeks. Kurgus valu, nina kinni, palavik 37.7. Palaviku siiani pole enam olnud, aga nohu metsik ja nüüd on tulnud ka köha. Hea seegi, et kurguvalu ravitud sai. Spetsiaalseid gripi ravimeid ostnud pole, nagu ütlesin, keeldun keemia söömisest, aga keedan teed ja lasen ninna merevett. Eile hommikul 6 aeg tekkis paanika, sest nina oli nii kinni ja hingata oli seega veel raskem, ma ei suutnud rahulikuks jääda, kuna mõtlesin, et kuidas see kõik beebile mõjub. Mõtlesin, et lähen arstile, aga helistasin ja jäin rahulikumaks, sest arst ütles, et üldiselt gripid ei mõju kõhu titale kuidagi. Ja ega vist. . . Täna on natuke parem ja kui tita koguaeg kõhus liigub, siis pidi ka kõik Ok olema:). Natuke murelikuks teeb ikka ja siis tahaks koguaeg ultrahelis käia vaatamas, et kõik kindlalt ok oleks. Ma juba väga ootan mai kuud, sest mida lähemale aeg tuleb, seda rohkem kartma hakkan.
Sunday, March 20, 2011
Thursday, March 10, 2011
Seiklus! Õde Heili elab inglismaal - õed Silja ja Tiina sõitsid teda vaatama.
Lendamise vastu ei ole mul midagi. Reisipalaviku mul ei teki, aga alati on olnud nii, et maandudes lööb kõrvadesse valu ja raske on olla, eriti minnes. Lend tagasi on alati kõik normaalne. Seekord mitte... Aga sellest hiljem:)
Kuna 7.kuud rase, polnud kerge! Muidugi närveerisin rohkem kui kunagi varem. Lendu tõustes paanikahoog kasvas ja kui Tiina(minu vanem õde) muudkui lobises, tahtsin öelda, et aitab! Ma ei taha sind enam kuulata, mul on paha. Aga hiljem Tiina ütles, et ta tahtis lihtsalt minuga suhelda, et ma ei mõtleks ennast haigeks. Tõesti kõhus oli imelik, isegi veidike valus hetkeks. Aga tean, et alati sellel kelleajal hakkab laps vingerdama. Ka nüüd ei püsinud ta paigal, hirmutav oli. Kuna lennukis oli vähe rahvast, sain kolme istme peale pikali heita ja kohe hakkas ka parem. Maandumisel nagu ütlesin, hakkas kõrvades valus, lõpus oli ka terve lõuaalune valus, seda ei saa nimetada valuks, vaid see oli lausa jube. Aga kohale jõudsime, Heili oli vastas oma sõbrantsiga ja alustasime sõitu Derbysse. Pimedas suurt ei näinud midagi. Jõudsime hilja.
Heili elab suures majas, imevinges majas:). Nagu ikka, need uhked tänavad, punased majad, rohelised uksed. Londonis on muidugi natuke teine see värk ja pole päris see sama. Mina muidugi tahaksin tulevikus, kui Tita käes kolida mõneks ajaks küll Londonisse. Seal on stiili ja ilu - FASHION! Aga mitte, et nüüd väikelinnades poleks, need polegi väiksed, sama suured kui meie Tallinn. London on ikka mu unistuste linn, Range Roverid ja glamuur!
Perekond kellega Heili elab on kift. Alati mulle tundub, et kõik teised on sõbralikumad kui eestlased. Ja nii ongi! Külalislahked! Linnapeal kui keegi jookseb otsa, natuke läheb pihta - kõik juba vabandavad. Aga Eestis, no nii kurjad pilgud kohe ju:D.
Õhtul leppisime kokku, et ärkame inglise ajajärgi 9st. Ehk siis 11.00 Aga mina olen eesti ajajärgi harjunud ärkama 8st. Seega tegin mina inglise ajajärgi 6st silmad lahti. Pime oli, Tiina ka korra vaatas, mul ei olnud kella ja ütlesin, et MA EI SAA ARU, mis kell on, mul on uni läinud:D. Magasin veel natuke ja ärkasime Tiinaga mingi aja pärast koos üles. Siis Heili ka juba piilus uksevahelt. Heili tegi meile inglise hommikusööki ja jalutasime linnapeale, et Nottingami sõita. Nii soe, aga no sellest ma aru ei saa, et inglased on veidike hullud. Nii soe ka pole, et t-s'rkidega käia.
Nottinhamis oli lahe. Shoppasime täiega. Kuna eesmärk oli saada lapsele odavalt riided, siis oli Primark põhiline. Olgu...tunnistan, et see ei ole kvaliteetne aga kui mu beebi muudkui kasvab, siis ei ole põhiline, et bodid aastaid vastu peaks. Ja eniveiii..kui maksad 7 body eest 5 naela, ehk 6,5 euri umbes, siis halleluuja, igati õnnelik! Ja beebile sai palju pükse, sokke, mütse, bodysid jne, ainult mõned asjad mõtlesin, et ostan eestist ja natuke kallimad ja asjalikumad. Igaljuhul on mul plaan sügisel uuesti minna, et osta uus kollektsioon sügis-talveks lapsele:D. Ma ei ole kade ostmaks oma lapsele riideid kallimatest poodidest, aga kui paari nädalaga on bodid, püksid väiksed, sest ta kasvab, siis milleks???? Endale plaanisin osta jalanõusid, aga seekord ei leidnud:(. Ainult mõned:D. Musile ostsin ülikõvad jalanõud;D. Loodan, et talle meeldivad. Nii stiilsed ju:D. Aga mitte ainult jalanõud vaid ma ei hakka siin rääkima, mis nunnusid ja ilusaid, stiilseid asju sai ostetud:D.
Jalutasime linnas ringi, käisime söömas, ostsime kohvi, täiesti mõnus, sest soe ju.
Õhtul sõitsime tagasi Derbysse. Rääkisime veidike pererahvaga ja käisime pesus ja läksime kohaliku tänava elu vaatama. Heili rääkis igast õudust, aga ma ei kartnud. Seal on tänav, kus on moslemid ja igast tsurkad:D. Pime oli ja tõesti ühtegi teist naist seal peale meie ei liikunud. Aga kui olete huvitatud mu õe elust ja mis ta seal täpselt teeb, siis tema blogi on www.heilitni.blogspot.com. Lugege! See on huvitav, tema tegeleb igasuguste moslemi naistega:D.
Ostsime fish&chipsi ja läksime koju sööma. Ütleme nii, et seal on kõik nii hea, et sööksin arvatavasti ennast paksuks seal:).
Hommikul oli kõik jälle sama. Mina vara üleval, Tiina ka mingi aeg ja siis piilus Heili ja virises, et mis meil viga, et jälle me nii varakult pestud, meigid näos, mineku valmis.
Läksime rõõmsalt Derbysse, enam shopata väga ei viitsinud, sest kohver oli juba täis. Mõõtsime hommikul Heili kalamehe kaaluga, mille Dennis talle jõuludeks oli kinkingud:D. Väga asjalik asi. Kaal ei valetanud, sest lennujaamas näitas sama. Lõunajal pakkisime asjad, Heili tegi süüa, jõime kohvi teed ja mugisime Jamie Oliveri retsepti järgi küpsetatud Brownisid ja imemaitsvaid marsi shokolaadi küpsiseid.:p Kõik Heili tehtud.
Lõpuks jõudis aeg, et minna bussile ja sõita lennujaama. Heili saatis meid ilusti bussile, edasi olime omapead. Bussiga sõitsime läbi nii armsatest kohtadest. Polegi veel jõudnud Heililt küsida, et mis linn see lennujaama lähedale jäi, sest see oli ikka nii armas. Tõeline inglismaa! Aga lennujaamas oli kõik easy! Kui väravad olid avatud, ootasime rõõmsalt, et meid lubataks lennukile. Mingi jama seal oli, sest nägime, et inimesed tulid mega aeglaselt lennukist välja ja meid ei lastud peale. Nii viivitati ikka 30 minutit. Kell 16.30 pidi lend minema, aga 17.10 vist tõusime(inglise aeg).
Kui minu korda pardakaart näidata, siis paistis seekord mu kõht pintsaku alt välja. Üks naine küsis, mitu kuud? Tuli teine lennujaama töötaja, küsis mitu nädalat ja edasi olin puuga pähe saanud!
Küsiti arstitõendit, näitasin. Kuna see tõend ei olnud täielikult inglise keelne, siis ei võetud seda, kui neile sobivat dokumenti. Lisaks ütlesid, et 29.kuust on neil õigus öelda, kas lubavad raseda pardale või mitte:S. Olin ikka päris endast väljas. Seletasin, et alles ma ju lendasi ja lubati, nende kodukal on kirjas, et alates 32nädalast lennata ei tohi. Õudne! Kui sul on juba igatsus oma kõige musima järele nii suur, siis sa ei taha jääda lennukist maha....Siis saadeti üks töötajatest lennukile, et küsida meeskonnalt luba, võtta rase lennukisse. Raadiosaatjast tuli vastus, EI VÕI! Oh, silme eest läks mustaks ja aru enam ei saanud midagi. Saatsin Tiina lennukile ja hakkasin nutma. Pinge oli nii suur. Hakkasin siis kohvrist Heili nr otsima ja palusin lennujaama töötajatelt abi helistamiseks ja et nad uuriksid bussi aega jne...Siis üks naine palus mul veel oodata ja järsku raadiosaatjast öeldi a'la LASKE SEE RASE PEALE SIIS:D. Ooo, kõik kiljusid, need naised olid rõõmsad ja mina ei suutnud ka oma rõõmu tagasi hoida, kallistasime ja ütlesin kõigile, et ARMASTAN NEID:D. Jooksin lennukile ja Tiinat oli nii tore näha ja oeh, kõik oli nii tore.
Koju jõudes oli nii suur rõõm näha kõige ilusamat, kallimat, armsamat, targemat inimest ja puhkesin rõõmust nutma. Sain aru, et ta on ikka kõige KALLIM maailmas!
Reis iseenesest oli tore, Heilit oli tore näha ja tal tundub seal kõik hästi:)
Ja rasedatele nii palju, et lendamine iseenesest pole õudne:). Lennake aga!
Kuna 7.kuud rase, polnud kerge! Muidugi närveerisin rohkem kui kunagi varem. Lendu tõustes paanikahoog kasvas ja kui Tiina(minu vanem õde) muudkui lobises, tahtsin öelda, et aitab! Ma ei taha sind enam kuulata, mul on paha. Aga hiljem Tiina ütles, et ta tahtis lihtsalt minuga suhelda, et ma ei mõtleks ennast haigeks. Tõesti kõhus oli imelik, isegi veidike valus hetkeks. Aga tean, et alati sellel kelleajal hakkab laps vingerdama. Ka nüüd ei püsinud ta paigal, hirmutav oli. Kuna lennukis oli vähe rahvast, sain kolme istme peale pikali heita ja kohe hakkas ka parem. Maandumisel nagu ütlesin, hakkas kõrvades valus, lõpus oli ka terve lõuaalune valus, seda ei saa nimetada valuks, vaid see oli lausa jube. Aga kohale jõudsime, Heili oli vastas oma sõbrantsiga ja alustasime sõitu Derbysse. Pimedas suurt ei näinud midagi. Jõudsime hilja.
Heili elab suures majas, imevinges majas:). Nagu ikka, need uhked tänavad, punased majad, rohelised uksed. Londonis on muidugi natuke teine see värk ja pole päris see sama. Mina muidugi tahaksin tulevikus, kui Tita käes kolida mõneks ajaks küll Londonisse. Seal on stiili ja ilu - FASHION! Aga mitte, et nüüd väikelinnades poleks, need polegi väiksed, sama suured kui meie Tallinn. London on ikka mu unistuste linn, Range Roverid ja glamuur!
Perekond kellega Heili elab on kift. Alati mulle tundub, et kõik teised on sõbralikumad kui eestlased. Ja nii ongi! Külalislahked! Linnapeal kui keegi jookseb otsa, natuke läheb pihta - kõik juba vabandavad. Aga Eestis, no nii kurjad pilgud kohe ju:D.
Õhtul leppisime kokku, et ärkame inglise ajajärgi 9st. Ehk siis 11.00 Aga mina olen eesti ajajärgi harjunud ärkama 8st. Seega tegin mina inglise ajajärgi 6st silmad lahti. Pime oli, Tiina ka korra vaatas, mul ei olnud kella ja ütlesin, et MA EI SAA ARU, mis kell on, mul on uni läinud:D. Magasin veel natuke ja ärkasime Tiinaga mingi aja pärast koos üles. Siis Heili ka juba piilus uksevahelt. Heili tegi meile inglise hommikusööki ja jalutasime linnapeale, et Nottingami sõita. Nii soe, aga no sellest ma aru ei saa, et inglased on veidike hullud. Nii soe ka pole, et t-s'rkidega käia.
Nottinhamis oli lahe. Shoppasime täiega. Kuna eesmärk oli saada lapsele odavalt riided, siis oli Primark põhiline. Olgu...tunnistan, et see ei ole kvaliteetne aga kui mu beebi muudkui kasvab, siis ei ole põhiline, et bodid aastaid vastu peaks. Ja eniveiii..kui maksad 7 body eest 5 naela, ehk 6,5 euri umbes, siis halleluuja, igati õnnelik! Ja beebile sai palju pükse, sokke, mütse, bodysid jne, ainult mõned asjad mõtlesin, et ostan eestist ja natuke kallimad ja asjalikumad. Igaljuhul on mul plaan sügisel uuesti minna, et osta uus kollektsioon sügis-talveks lapsele:D. Ma ei ole kade ostmaks oma lapsele riideid kallimatest poodidest, aga kui paari nädalaga on bodid, püksid väiksed, sest ta kasvab, siis milleks???? Endale plaanisin osta jalanõusid, aga seekord ei leidnud:(. Ainult mõned:D. Musile ostsin ülikõvad jalanõud;D. Loodan, et talle meeldivad. Nii stiilsed ju:D. Aga mitte ainult jalanõud vaid ma ei hakka siin rääkima, mis nunnusid ja ilusaid, stiilseid asju sai ostetud:D.
Jalutasime linnas ringi, käisime söömas, ostsime kohvi, täiesti mõnus, sest soe ju.
Õhtul sõitsime tagasi Derbysse. Rääkisime veidike pererahvaga ja käisime pesus ja läksime kohaliku tänava elu vaatama. Heili rääkis igast õudust, aga ma ei kartnud. Seal on tänav, kus on moslemid ja igast tsurkad:D. Pime oli ja tõesti ühtegi teist naist seal peale meie ei liikunud. Aga kui olete huvitatud mu õe elust ja mis ta seal täpselt teeb, siis tema blogi on www.heilitni.blogspot.com. Lugege! See on huvitav, tema tegeleb igasuguste moslemi naistega:D.
Ostsime fish&chipsi ja läksime koju sööma. Ütleme nii, et seal on kõik nii hea, et sööksin arvatavasti ennast paksuks seal:).
Hommikul oli kõik jälle sama. Mina vara üleval, Tiina ka mingi aeg ja siis piilus Heili ja virises, et mis meil viga, et jälle me nii varakult pestud, meigid näos, mineku valmis.
Läksime rõõmsalt Derbysse, enam shopata väga ei viitsinud, sest kohver oli juba täis. Mõõtsime hommikul Heili kalamehe kaaluga, mille Dennis talle jõuludeks oli kinkingud:D. Väga asjalik asi. Kaal ei valetanud, sest lennujaamas näitas sama. Lõunajal pakkisime asjad, Heili tegi süüa, jõime kohvi teed ja mugisime Jamie Oliveri retsepti järgi küpsetatud Brownisid ja imemaitsvaid marsi shokolaadi küpsiseid.:p Kõik Heili tehtud.
Lõpuks jõudis aeg, et minna bussile ja sõita lennujaama. Heili saatis meid ilusti bussile, edasi olime omapead. Bussiga sõitsime läbi nii armsatest kohtadest. Polegi veel jõudnud Heililt küsida, et mis linn see lennujaama lähedale jäi, sest see oli ikka nii armas. Tõeline inglismaa! Aga lennujaamas oli kõik easy! Kui väravad olid avatud, ootasime rõõmsalt, et meid lubataks lennukile. Mingi jama seal oli, sest nägime, et inimesed tulid mega aeglaselt lennukist välja ja meid ei lastud peale. Nii viivitati ikka 30 minutit. Kell 16.30 pidi lend minema, aga 17.10 vist tõusime(inglise aeg).
Kui minu korda pardakaart näidata, siis paistis seekord mu kõht pintsaku alt välja. Üks naine küsis, mitu kuud? Tuli teine lennujaama töötaja, küsis mitu nädalat ja edasi olin puuga pähe saanud!
Küsiti arstitõendit, näitasin. Kuna see tõend ei olnud täielikult inglise keelne, siis ei võetud seda, kui neile sobivat dokumenti. Lisaks ütlesid, et 29.kuust on neil õigus öelda, kas lubavad raseda pardale või mitte:S. Olin ikka päris endast väljas. Seletasin, et alles ma ju lendasi ja lubati, nende kodukal on kirjas, et alates 32nädalast lennata ei tohi. Õudne! Kui sul on juba igatsus oma kõige musima järele nii suur, siis sa ei taha jääda lennukist maha....Siis saadeti üks töötajatest lennukile, et küsida meeskonnalt luba, võtta rase lennukisse. Raadiosaatjast tuli vastus, EI VÕI! Oh, silme eest läks mustaks ja aru enam ei saanud midagi. Saatsin Tiina lennukile ja hakkasin nutma. Pinge oli nii suur. Hakkasin siis kohvrist Heili nr otsima ja palusin lennujaama töötajatelt abi helistamiseks ja et nad uuriksid bussi aega jne...Siis üks naine palus mul veel oodata ja järsku raadiosaatjast öeldi a'la LASKE SEE RASE PEALE SIIS:D. Ooo, kõik kiljusid, need naised olid rõõmsad ja mina ei suutnud ka oma rõõmu tagasi hoida, kallistasime ja ütlesin kõigile, et ARMASTAN NEID:D. Jooksin lennukile ja Tiinat oli nii tore näha ja oeh, kõik oli nii tore.
Koju jõudes oli nii suur rõõm näha kõige ilusamat, kallimat, armsamat, targemat inimest ja puhkesin rõõmust nutma. Sain aru, et ta on ikka kõige KALLIM maailmas!
Reis iseenesest oli tore, Heilit oli tore näha ja tal tundub seal kõik hästi:)
Ja rasedatele nii palju, et lendamine iseenesest pole õudne:). Lennake aga!
Sunday, March 6, 2011
Et reisile minna, pidin arstil tõendi küsima, kuna mõned lennufirmad nõuavad. Küsisin arstilt, mis ohud mul lennukis võivad tekkida. Parem oleksin võinud küsimata jätta, sest hirmutas ikka päris korralikult.
See selleks! Õudne asi on juhtunud! Avastasin, et mul on tekkinud pigmendilaik. Jah, rasedusega võivad sellised asjad tulla. Mina, hull päevitaja:S, mida ma nüüd teen??? Konsulteerisin juba nahaarstiga, kes on mul alates 15ndast eluaastast olnud lemmik arst. Ta on mu näonaha alati korras hoidnud. On nõus alati emaili, telefoni teel ka abistama. Igaljuhul ütles ta mu lohutuseks, et see võib ära kaduda peale rasedust ja soovitas vähem päikest näkku lasta ja kasutada kreemi. Oh, õudust.
Jalad on endiselt paksud nagu puupakud. Sõrmus ei tule enam sõrmest. Haige värk! Hommikul ärkan, panen riidesse, lähen ujuma, tulen mööda Aia tänavat, Narva mnt koju ja oh hoo, selle pisikese jalutuskäigu tulemuseks on tursed jalalabadel, varbad harali, no ma ei tea...Mis värk on? Arst on nüüd alles 15ndal. :(
Tita on ikka selline hull. Ükspäev musiga jälgisime vist 1,5 tundi kõhtu. Naljakas. Nagu vaataks Salatoimikute osa, kus mingi tulnukas on kõhus, naha all nagu ussid või midagi:D hahahahaa.
See nädal on üldse kuidagi veider olnud. Natuke raskem kõndida kui tavaliselt, imelikud valud pimesoole juures(arvan, et seal) ja ühe tissi all ka, kui katsuda. Hmm...no endiselt rasedus pole mingi meelakkumine:D
See selleks! Õudne asi on juhtunud! Avastasin, et mul on tekkinud pigmendilaik. Jah, rasedusega võivad sellised asjad tulla. Mina, hull päevitaja:S, mida ma nüüd teen??? Konsulteerisin juba nahaarstiga, kes on mul alates 15ndast eluaastast olnud lemmik arst. Ta on mu näonaha alati korras hoidnud. On nõus alati emaili, telefoni teel ka abistama. Igaljuhul ütles ta mu lohutuseks, et see võib ära kaduda peale rasedust ja soovitas vähem päikest näkku lasta ja kasutada kreemi. Oh, õudust.
Jalad on endiselt paksud nagu puupakud. Sõrmus ei tule enam sõrmest. Haige värk! Hommikul ärkan, panen riidesse, lähen ujuma, tulen mööda Aia tänavat, Narva mnt koju ja oh hoo, selle pisikese jalutuskäigu tulemuseks on tursed jalalabadel, varbad harali, no ma ei tea...Mis värk on? Arst on nüüd alles 15ndal. :(
Tita on ikka selline hull. Ükspäev musiga jälgisime vist 1,5 tundi kõhtu. Naljakas. Nagu vaataks Salatoimikute osa, kus mingi tulnukas on kõhus, naha all nagu ussid või midagi:D hahahahaa.
See nädal on üldse kuidagi veider olnud. Natuke raskem kõndida kui tavaliselt, imelikud valud pimesoole juures(arvan, et seal) ja ühe tissi all ka, kui katsuda. Hmm...no endiselt rasedus pole mingi meelakkumine:D
Subscribe to:
Posts (Atom)