Hmm, alates haigusest olen tundnud end päris unisena. Tean, et ei tohiks viriseda, mõni rase peab kuid veetma haiglas või neelama tablette, aga minul ju nii hull asi pole. Lohutan end sellega, et lõpp on varsti käes ja kõik paha läheb üle. Eile käisime Koit Toome kontserdil. Ega ma väga ei jaksanud küll nii hilja enam minna, kuid piletid olid ostetud! Käisime ära ja jäin rahule, olen isegi õnnelik, et suutsin rasedusega midagi toredat teha. Siiani on piirdunud "midagi toredat tegema" jalutuskäiguga Piritale. Jajah, kõik narrivad, et Koit Toome, jube muusika...äää, midagi kultuursemat ei taha kuulata, kas Nädalalõpp on tõesti su lemmik lugu olnud jne? Aga mulle meeldib ja ma olen õnnelik, et mul on oma Koit Toome ka kodus olemas:D.
Siiani on ikka ühed-samad mured. Tohutud kõrvetised, väsimus, jalgade paistetus/pakitsus, meeleolu kõikumised. Eile hommikul ärkasin üles, hakkasin nutma, jälle ei saanud aru mis minuga toimub, suutsin läbi pisarate öelda: " Milleks see kõik, ma kardan, ma olen nii paks, ma ei saa hakkama, tahan rahulikult elada" ja siis tulid veel: "mul on igav, ma ei taha kodus koguaeg olla, mul pole midagi teha, ilmad on koledad." Õhtuks oli see kõik muidugi üle läinud ja sain aru, et olen rääkinud lolli juttu ja tita on ju väga oodatud, me väga ootame!

Täna hommikul tabas mind teistsugune "äratus". Siin mõtlen, et ma tõesti kustutan facebookis need inimesed, kes igapäev kommenteerivad üksteise titasid, loetlevad mitu tundi nad jalutamas nendega käivad, kui mitu last peres haigeks jäi ja kordan kirjutavad üksteisele: "issand, kui nunnud te olete". Ma ei mõista. Aga võibolla olen mina jälle poolearuline ja ei saagi nendest asjadest aru ja äkki, kui tita käes olen samasugune. Hetkel on mu mõtted ikkagi sellele vastu ja teen endast kõik, et ma ei peaks oma sõnu sööma.


Aitäh tähelepanu eest!