Kuna 7.kuud rase, polnud kerge! Muidugi närveerisin rohkem kui kunagi varem. Lendu tõustes paanikahoog kasvas ja kui Tiina(minu vanem õde) muudkui lobises, tahtsin öelda, et aitab! Ma ei taha sind enam kuulata, mul on paha. Aga hiljem Tiina ütles, et ta tahtis lihtsalt minuga suhelda, et ma ei mõtleks ennast haigeks. Tõesti kõhus oli imelik, isegi veidike valus hetkeks. Aga tean, et alati sellel kelleajal hakkab laps vingerdama. Ka nüüd ei püsinud ta paigal, hirmutav oli. Kuna lennukis oli vähe rahvast, sain kolme istme peale pikali heita ja kohe hakkas ka parem. Maandumisel nagu ütlesin, hakkas kõrvades valus, lõpus oli ka terve lõuaalune valus, seda ei saa nimetada valuks, vaid see oli lausa jube. Aga kohale jõudsime, Heili oli vastas oma sõbrantsiga ja alustasime sõitu Derbysse. Pimedas suurt ei näinud midagi. Jõudsime hilja.
Heili elab suures majas, imevinges majas:). Nagu ikka, need uhked tänavad, punased majad, rohelised uksed. Londonis on muidugi natuke teine see värk ja pole päris see sama. Mina muidugi tahaksin tulevikus, kui Tita käes kolida mõneks ajaks küll Londonisse. Seal on stiili ja ilu - FASHION! Aga mitte, et nüüd väikelinnades poleks, need polegi väiksed, sama suured kui meie Tallinn. London on ikka mu unistuste linn, Range Roverid ja glamuur!
Perekond kellega Heili elab on kift. Alati mulle tundub, et kõik teised on sõbralikumad kui eestlased. Ja nii ongi! Külalislahked! Linnapeal kui keegi jookseb otsa, natuke läheb pihta - kõik juba vabandavad. Aga Eestis, no nii kurjad pilgud kohe ju:D.
Õhtul leppisime kokku, et ärkame inglise ajajärgi 9st. Ehk siis 11.00 Aga mina olen eesti ajajärgi harjunud ärkama 8st. Seega tegin mina inglise ajajärgi 6st silmad lahti. Pime oli, Tiina ka korra vaatas, mul ei olnud kella ja ütlesin, et MA EI SAA ARU, mis kell on, mul on uni läinud:D. Magasin veel natuke ja ärkasime Tiinaga mingi aja pärast koos üles. Siis Heili ka juba piilus uksevahelt. Heili tegi meile inglise hommikusööki ja jalutasime linnapeale, et Nottingami sõita. Nii soe, aga no sellest ma aru ei saa, et inglased on veidike hullud. Nii soe ka pole, et t-s'rkidega käia.
Nottinhamis oli lahe. Shoppasime täiega. Kuna eesmärk oli saada lapsele odavalt riided, siis oli Primark põhiline. Olgu...tunnistan, et see ei ole kvaliteetne aga kui mu beebi muudkui kasvab, siis ei ole põhiline, et bodid aastaid vastu peaks. Ja eniveiii..kui maksad 7 body eest 5 naela, ehk 6,5 euri umbes, siis halleluuja, igati õnnelik! Ja beebile sai palju pükse, sokke, mütse, bodysid jne, ainult mõned asjad mõtlesin, et ostan eestist ja natuke kallimad ja asjalikumad. Igaljuhul on mul plaan sügisel uuesti minna, et osta uus kollektsioon sügis-talveks lapsele:D. Ma ei ole kade ostmaks oma lapsele riideid kallimatest poodidest, aga kui paari nädalaga on bodid, püksid väiksed, sest ta kasvab, siis milleks???? Endale plaanisin osta jalanõusid, aga seekord ei leidnud:(. Ainult mõned:D. Musile ostsin ülikõvad jalanõud;D. Loodan, et talle meeldivad. Nii stiilsed ju:D. Aga mitte ainult jalanõud vaid ma ei hakka siin rääkima, mis nunnusid ja ilusaid, stiilseid asju sai ostetud:D.
Jalutasime linnas ringi, käisime söömas, ostsime kohvi, täiesti mõnus, sest soe ju.
Õhtul sõitsime tagasi Derbysse. Rääkisime veidike pererahvaga ja käisime pesus ja läksime kohaliku tänava elu vaatama. Heili rääkis igast õudust, aga ma ei kartnud. Seal on tänav, kus on moslemid ja igast tsurkad:D. Pime oli ja tõesti ühtegi teist naist seal peale meie ei liikunud. Aga kui olete huvitatud mu õe elust ja mis ta seal täpselt teeb, siis tema blogi on www.heilitni.blogspot.com. Lugege! See on huvitav, tema tegeleb igasuguste moslemi naistega:D.
Ostsime fish&chipsi ja läksime koju sööma. Ütleme nii, et seal on kõik nii hea, et sööksin arvatavasti ennast paksuks seal:).
Hommikul oli kõik jälle sama. Mina vara üleval, Tiina ka mingi aeg ja siis piilus Heili ja virises, et mis meil viga, et jälle me nii varakult pestud, meigid näos, mineku valmis.
Läksime rõõmsalt Derbysse, enam shopata väga ei viitsinud, sest kohver oli juba täis. Mõõtsime hommikul Heili kalamehe kaaluga, mille Dennis talle jõuludeks oli kinkingud:D. Väga asjalik asi. Kaal ei valetanud, sest lennujaamas näitas sama. Lõunajal pakkisime asjad, Heili tegi süüa, jõime kohvi teed ja mugisime Jamie Oliveri retsepti järgi küpsetatud Brownisid ja imemaitsvaid marsi shokolaadi küpsiseid.:p Kõik Heili tehtud.
Lõpuks jõudis aeg, et minna bussile ja sõita lennujaama. Heili saatis meid ilusti bussile, edasi olime omapead. Bussiga sõitsime läbi nii armsatest kohtadest. Polegi veel jõudnud Heililt küsida, et mis linn see lennujaama lähedale jäi, sest see oli ikka nii armas. Tõeline inglismaa! Aga lennujaamas oli kõik easy! Kui väravad olid avatud, ootasime rõõmsalt, et meid lubataks lennukile. Mingi jama seal oli, sest nägime, et inimesed tulid mega aeglaselt lennukist välja ja meid ei lastud peale. Nii viivitati ikka 30 minutit. Kell 16.30 pidi lend minema, aga 17.10 vist tõusime(inglise aeg).
Kui minu korda pardakaart näidata, siis paistis seekord mu kõht pintsaku alt välja. Üks naine küsis, mitu kuud? Tuli teine lennujaama töötaja, küsis mitu nädalat ja edasi olin puuga pähe saanud!
Küsiti arstitõendit, näitasin. Kuna see tõend ei olnud täielikult inglise keelne, siis ei võetud seda, kui neile sobivat dokumenti. Lisaks ütlesid, et 29.kuust on neil õigus öelda, kas lubavad raseda pardale või mitte:S. Olin ikka päris endast väljas. Seletasin, et alles ma ju lendasi ja lubati, nende kodukal on kirjas, et alates 32nädalast lennata ei tohi. Õudne! Kui sul on juba igatsus oma kõige musima järele nii suur, siis sa ei taha jääda lennukist maha....Siis saadeti üks töötajatest lennukile, et küsida meeskonnalt luba, võtta rase lennukisse. Raadiosaatjast tuli vastus, EI VÕI! Oh, silme eest läks mustaks ja aru enam ei saanud midagi. Saatsin Tiina lennukile ja hakkasin nutma. Pinge oli nii suur. Hakkasin siis kohvrist Heili nr otsima ja palusin lennujaama töötajatelt abi helistamiseks ja et nad uuriksid bussi aega jne...Siis üks naine palus mul veel oodata ja järsku raadiosaatjast öeldi a'la LASKE SEE RASE PEALE SIIS:D. Ooo, kõik kiljusid, need naised olid rõõmsad ja mina ei suutnud ka oma rõõmu tagasi hoida, kallistasime ja ütlesin kõigile, et ARMASTAN NEID:D. Jooksin lennukile ja Tiinat oli nii tore näha ja oeh, kõik oli nii tore.
Koju jõudes oli nii suur rõõm näha kõige ilusamat, kallimat, armsamat, targemat inimest ja puhkesin rõõmust nutma. Sain aru, et ta on ikka kõige KALLIM maailmas!
Reis iseenesest oli tore, Heilit oli tore näha ja tal tundub seal kõik hästi:)
Ja rasedatele nii palju, et lendamine iseenesest pole õudne:). Lennake aga!
Tublid olete ikka! Ettevõtlikud ja julged.
ReplyDelete